Kulleri töö ei ole lihtne: tihti kaasneb majanduslik vastutus, füüsiline pingutus ja ootamatused

„Hakkan kulleriks!“ Nii hõlbus nagu tundub, see töö ja selle teenuse pakkumine siiski ei ole. Kauba uksest ukseni toimetamine võib nõuda keerukat logistikat, riigipiiride ületamist, kiirust ja vastutust. Hetkeoludest sõltumata, kirjutab Tööelu.

„Teie diivan jõuab tunni aja pärast kohale," teatab naishääl telefonis. Kui auto kortermaja trepikoja uste ees peatub, hüppab sellest välja noor naine. Kiire liigutusega torkab ta kahvelkäru massiivse ja raske pakendi alla, manööverdades selle näilise kergusega kaubikust maha. Kliendile võimalikult soodsasse kohta, sest parasjagu ladistab ohjeldamatult sadada ja ümberringi laiuvad loigud nagu järvesilmad. Kuigi naiskuller toimetab käbedalt, jättes mulje, et raskete asjade mahalaadimine on talle nagu raskekaallasest tõstjale udusule kergitamine, siis tegelikult annavad tal päeva lõpuks tunda nii selg kui käed. Vahel palutakse ju lisatasu eest ka kaup trepist üles vedada, kuid alati ei saa ega jõuagi kõiki asju üksi kliendi tuppa tassida. Ent džentelmenlikud kullerhärrad veavad naiskliendile tihtilugu külmiku või pesumasina elamisse lihtsalt heast tahtest, rähmates vastuseks: „Oleme harjunud!" Vaatamata, et mööblit ja kaalukat kodutehnikat kliendi elamisse vedivad kullerid riskivad lihasvenituse, liigese- ja luuvaluga.

Õhtuhämaruses mööda pealinna tänavaid jalgratastel vuravaid toidukullereid ei kimbuta mitte üksnes heitlik ilm, vaid tähelepanelikult tuleb silmas pidada ka ümbrust. Eelkõige liiklust, ent mitte ainult. Kui juhtud olema tumedama nahavärviga, siis nii mõnigi kaasliikleja välgutab kulleri poole tema nahast märksa mustema varjundiga pilke. Ja kunagi ei tea, ehk ilmub platsi ka mõni kaikamees.

Tagatud on sotsiaalne kindlustunne

„Meile teadaolevalt pole intsidente olnud, ent kui juhtub, siis palume kulleril klienditoega ühendust võtta. Kuna tellimuse tegemiseks on vaja kinnitada maksekaart ja telefoninumber, siis on meil alati ka tellijaga kontakt olemas," avaldab Liis Ristal, Wolt Baltikumi tegevjuht, rõhutades, et Wolt ei tolereeri diskrimineerimist vanuse, rahvuse, päritolu, keele, religiooni, uskumuste, soo, seksuaalse orientatsiooni või teiste personaalsete omaduste pärast. „Oleme oma kullereid julgustanud kõikidest taolistest juhtumitest teada andma." Need vuravad Tallinnas ja Tartus ka autodega, tuues enam kui 600-st restoranist, kuid lisaks ka lilleärist, toidu- ja joogipoest, vajaliku tellijale kohale.

Ühtekokku tegutseb Eestis 2500 Wolti kullerit, kellest igaüks saab ise valida, millal ja kui kaua ta vedusid teha tahab. „Tasu maksame tellimuse täitmise pealt, mis on keskmiselt 4,5 eurot. Sõltuvalt kuller-partneri lepingust, tasume me kõik nende tööjõumaksud, mis tagab neile sotsiaalse kindlustunde," selgitab Liis Ristal.

Rattakulleritel pole põhjust muretseda, et soe toit võiks ühest kohast teise tuisates külmaks minna, sest seljakotid sobivad toidu transportimiseks. Vahemaad on optimeeritud võimalikult lühikeseks, mistõttu on toit kotis enamasti alla kümne minuti. Ristali sõnul on kõik kuller-partnerid õppinud enne tööle hakkamist ka kindlaid tehnikaid, et toit transpordi käigus oma väljanägemist ei kaotaks ja need näeksid välja just sellised, nagu restoran neid serveerib.

Iial ei tea, mis võib juhtuda

Liis Ristal leiab, et kulleritööga kaasnevad ohud on võrreldavad mistahes liikuva tööga. „Oluline on olla liikluses tähelepanelik ja järgida reegleid. Kõik Wolti kuller-partnerid läbivad enne alustamist koolituse, hoolimata, kas kojuvedu toimub auto või jalgrattaga. Samuti anname ülevaate ohutusnõuetest ja arvestamist vajavatest seadustest, mida tuletame neile pidevalt ka meelde."

Viiruseohu tõttu kasutatakse mitmeid meetmeid, et kaitsta kullerite tervist. Nii muudeti eriolukorra ajal kontaktivaba kojuvedu vaikimisi valikuks, kullerid said näomaske ja desinfitseerimisvahendeid ning igaüks neist alati ise otsustada, kas ta soovib tellimusi täita või mitte.

Kui suured, ka rahvusvahelise haardega kullerfirmad pakuvad oma teenuseid muuhulgas eraisikutele, siis väiksemad nendega enamasti ei tegele. Pole kuigi rentaabel. Kuller peab kundega oma tuleku eelnevalt kokku leppima ja sellest vahetult teada andma. Sellegipoolest ei pruugi saadetise ootaja õigel ajal kodus olla ja sõitu tuleb korrata.

Bentte Kuller, mis tegutseb kuuendat aastat, erakliente ei teenindagi. Ka eriolukorra ajal nad kontseptsiooni ei muutnud. „Ei hakanud eraklientidele teenust pakkuma ega kaupa kokku ahmima," ütleb tegevjuht Ardo Jakobson, jätkates endiselt äriklientide pakivedu üle Eesti.

„Meie töö puhul on kõige suuremaks ohuks mõni õnnetus või avarii, mida iial ette ei tea. Autod sõidavad päevas 300-500 kilomeetrit. Mis maanteel juhtuda võib, ei oska arvata. Vaadates liiklusstatistikat, mitu joobes juhti ööpäevas teedelt tabati..." Ardo teeb jutus pika pausi, jätkates skeptiliselt. „Iial ei tea, kes vastu tuleb. Lisaks on liikvel põdrad, kitsed ja muud metsloomad." Nende teenuse puhul peabki Jakobson liiklust ja maanteesõitu kulleritöö kõige ohtlikumateks aspektideks, sest vahendatavad pakid neil rasked ei ole.

„Võib tekkida ka tehnilisi probleeme," nendib Ardo Jakobson, lisades, et eluohtlikke juhtumeid pole neil siiani õnneks olnud. „Maanteel on kitsega kokku põrgatud küll, sest loomad liiguvad igal ajal."

Riskantsemaid olukordi on Jakobsoni kinnitusel aidanud ära hoida autojuhtide koolitatus, samuti on sõidukid uued ja turvalised. „Oleme enda poolt nii palju ära teinud, et mingit probleemi olla ei tohiks."

Teenus peab olema kindel ja täpne

ERG Kuller pakub niisamuti pakiveoteenust Eesti piires. "Meil on kuus tublit töömeeest, põhifookuseks Harjumaa ja klientideks peamiselt juriidilised ettevõtted," tutvustab firma juht Martti Rooba. Tema ei rõõmusta sugugi, et inimesed on hakanud kaupa rohkem pakiautomaatidesse tellima. „Eriolukorra ajal ei tahetud kullerit näost näkku näha," tõdeb ta, nentides, et kriisi tõttu areneb e-kaubandus väga jõudsalt ja pakid tellitakse pigem automaati. „Positiivne on see, et ikka veel on kliente, kes on mugavad ega taha ise kuskil käia. Neile sobib, kui pakk tuuakse otse kätte."

Sootuks teistsugust kullerteenust osutab aga 2008. aastal asutatud kiirtransporti ja erilahandusi pakkuv Aberg Express, kus kolm eesti meest toimetavad nii Eestis, Soomes kui Rootsis. Ettevõtte tegevjuht Kaspar Soidla nimetab, et kuigi neil on partnervõrgustik üle maailma - eelmisel aastal tehti vedusid 35 riiki, siis juhitakse kõike Tallinnast. Fookus on äriklientidel, kelle muresid olukorrapõhiselt lahendatakse.

„Näiteks läheb ühes Tartu tehases seade katki, mille lähim varuosa asub Saksamaal. Tehas soovib, et me samal päeval tarniksime neile vajaliku varuosa. Kuigi transport maksab tavapärasest kordades rohkem, siis klient rahaliselt sellegipoolest võidab, sest tehase seisak võib tähendada ettevõttele päevas väga suurt kahjumit," selgitab Kaspar, lisades, et neil on partnerid Euroopa erinevates riikides.

„Kui meile tuleb päring, siis saame ise valida, milline partner ja milline auto selle Eestisse toob. Kasutame Ida-Euroopa jt riikide vedajaid."

Enamasti on veod ülikriitilised ehk kui need õigeks ajaks kohale ei jõua, siis tähendab see kliendile kopsakat kulu, mistõttu peab teenus olema väga kindel ja täpne. Vigade vältimiseks püütakse neid minimeerida - mõeldakse ette, mis võib valesti minna ja üritatakse seda vältida. Kaspar toob taas näite: kui auto pargib Euroopas kuskil pimedas parklas, siis võib juhtuda, et hommikuks on diislipaagis auk ja kütus välja võetud. Või on autol present katki lõigatud ja kaup ära varastatud.

„Selliseid olukordi püüame vältida, mõeldes vedusid planeerides riskidele. Tehes kõike täpselt, siis õnnetusi juhtub väga-väga harva. Planeerimine ongi kõige alus," kinnitab Kaspar Soidla. „Kui on kindlad riskid nagu eriolukorra ajal, mil piirid olid kinni, siis andsime klientidele teada, et näiteks Leedu-Poola piiril on järjekord ja kuluda võib kolm või kuus tundi. Kui klient on sellisest riskist teadlik, siis ta otsustab, kas võtab meie teenuse või mitte. Oleme logistikas nagu sõjaväes eriüksus, kes oskab ja tunneb asja keskmisest ettevõttest natuke paremini."

Kui vahendatakse kallist kaupa, siis tehakse lisakindlustused ja kasutatakse turvaparklaid. Minimeeritakse riske, et erinevaid õnnetusi ei saaks juhtuda.

Kohanduda tuleb erinevate nõuetega

„Eriolukord mõjutas autojuhte psühholoogiliselt. Oli neid, kes ei tahtnud näiteks Itaaliasse sõita, ja nende soovidega me arvestasime. Mõnele teisele polnud see takistuseks. Saame alati valida, mis autod ja kuhu piirkonda lähevad," kinnitab tegevjuht Kaspar Soidla, kelle arvates ohustab vedajaid eelkõige risk sattuda liiklusõnnetustesse. „Ka kauba mahalaadimisel võib juhtuda õnnetusi - midagi kukub inimesele peale või vajub vastu. Seetõttu kasutame me selliseid partnereid, kes ei hoia kokku oma töötajate väljaõppelt ja järgivad reegleid." Nii täideti ka eriolukorra ajal erinevate riikide erinõudeid - kanti maski ja kasutati desovahendeid. „Kuna me oleme keskendunud kiirtranspordile ja eriteenustele, siis tähendab see, et ka eriolukordades peaksime me alati toimima ja toimisimegi, kuid üritasime kohanduda nende reeglitega, mis kliendid või erinevad riigid kehtestasid," ütleb Soidla.

Seega ei tähenda kulleriks hakkamine või oma väikese meeskonna loomine, et viskad pakid autosse, lülitad GPS-i sisse ja asud teele. Arvestama peab erinevate riskide, tihtilugu füüsilise pingutuse, majandusliku vastutuse ja paindliku tööajaga, mis ei pruugi mahtuda tavapärasesse tööaega. Samas on kliendid oma oodatud kaupa kätte saades siiralt tänulikud ja õnnelikud. Seegi pole väheoluline.