ELU VÄIKESAARTEL | Abrukasse on väga lihtne enne esimest külastust armuda. Saar ise ületab kõik ootused

Kihnu ja Ruhnu järel suuruselt kolmas Liivi lahe saar suhtub oma külalistesse juba enne nende saabumist soojalt ja koduselt.

„Muide, meil on saarel ilves. Seda teate? Siin on soovitatav võtta kõik isikukaitsevahendid, külmrelvad ja pisargaas kaasa,” aasib Abruka saarevaht Rein Lember (65), kui ajakirjanik talle esimest korda helistab, et tuleku üksikasjades kokku leppida. Lember on ema kaudu juba mitmendat põlve abruklane.

„Kui ma teid üksi lahti lasen, siis ilmselgelt hakkab ilves kohe teid jälitama. Meid on ta siin igatmoodi limpsinud, vaadanud ja hammustanud – teie aga olete võõras, kohe pakute huvi,” jätkab ta samasugusel toonil, ent märgib möödarääkimiste vältimiseks siiski kähku, et teeb nalja.

Selline soe ja aasiv, sõbramehelik ja otsekohene suhtlusviis iseloomustab praktiliselt kõiki Abrukal tegutsevaid ja saarega tihedalt seotud inimesi, kes suhtuvad külalistesse kui ammustesse tuttavatesse, keda pole mõnda aega näinud.