Majandusanalüütik ekspertnõukogu eesmärgist: see on nagu seada ühele bussile ülesandeks samaaegselt suunduda nii Tartusse, Haapsallu kui Narva
Pärast paarikuulist hädist olukorda mil olud olid nii ärevad, ahistavad ja (mõningal juhul) majanduslikult laastavad, siis tundub kõik praegu toimuv peaaegu mõnus. Isegi vihmane suveilm vabaduses on mõnus. Hingame kõik veidi kergemalt.
Kuid majandusega on segased lood, sest vaatamata meditsiinilise kriisi leevendusmeetmetele kolmikkriisis on neid tegureid, mis meist ei olene, hirmuäratavalt palju. Kohanemisraskused uue olukorraga kogu maailmas seisavad alles ees. Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule - see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult. Nii, et olgem rõõmsad, rõõmsad, sest me oleme olemas ja tuleb lihtsalt tegutsema hakata. Selles mängus omab tähtsust vaid see, mida me teeme, mitte see, mida me ei tea/tee.
Kaks teed
Kriisidega hakkamasaamiseks on üldjuhul kaks teed: teha kohe, kasvõi valesti, kuid läbi tegevuse enese tõmmata taastusprotsess käima või luua organisatsioon, mis on väikeste sammudega pidevas arengus/kohanemises ehitades ennast igast „kriisist üle". Esimesel juhul soovitab Jo Owen tugineda kolmele põhimõttele: lepi tõsiasjaga et probleem eksisteerib (eitamisel kriis paisub), keskendu lahendusele ( väldi süüdistamismängu), tegutse kiiresti. Kokkuvõtteks on midagi teha alati parem, kui tegevusest hoiduda. See võib olla väike samm või samm vales suunas, kuid vähemalt näitad oma juhtimisvõimet, külvad hirmu asemele lootust ja paned aluse õigetele ootustele: päästerõngaks ei kujune analüüsimine, vaid tegutsemine.
Teine tee on toyotalik tee, mis ei toetu kiiretele tulekahjude kustutamisele, vaid teeb panuse pidevale arengule. Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis - olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi. Toyotalik lähenemine kriisile pole mitte kriisi „kangelaslik" ületamine, vaid kontseptsioon kriisi mittesattumiseks, selle vältimiseks.
Mõlemad variandid kõlavad sümpaatselt: esimene seepärast, et just niimoodi me olemegi harjunud siinkandis toimetama - kriisist kriisi, teisel juhul oleks põnev luua pidevalt liikuv ja ennast ning selle osalisi arendav süsteem. Mida võiksime teha meie teiega? Siiani ... oleme valinud enam-vähem harjumuspärase, kangelase tee.
Kangelaslikud komisjonid/kojad/jututoad
Niisiis matkakem kangelaslikkuse teel. Juba kevadel saime teada, et valitsus lõi majanduse ekspertnõukogu, mis hakkab andma valitsusele ülevaadet majanduse olukorrast ja sealsetest muudatustest. Vahva, süttis lootus, et kriisiga hakatakse tegelema süsteemselt ja tõsiselt. Kõik sellised ettevõtmised on nagu muusika süsteemianalüütiku kõrvadele, kuid siis ... Vaikus. Kriis kogub tuure, kuid ekspertnõukogus ei kippu ega kõppu. Nagu salaseltsi loomine. Läks terve kuu kuni esimesele (pidulikule) istungile kogunes valitsuse majandusarengu komisjoni juurde loodud ekspertkogu (nõukogust oli vahepael saanud kogu ilma nõuta, ehk valituse komisjoni kogu), kelle eesmärk on nõustada valitsust majanduse ergutamise, inimeste toimetuleku parandamise ja ettevõtete konkurentsivõime kasvatamise küsimustes.
Tuleb heameelega tõdeda, et ekspertkogu ise sai soliidne ja usaldusväärne. Panen selle seltskonna tegevusele suurt lootust. Enamgi veel, teie (kogu liikmed) olete meie nn päästekomitee, teie mõtteärksusest, kangekaelsusest ja nõust hakkab olenema meie hakkamasaamine (kui teis just rõhu/rahuventiilina ei plaanita kasutada). Meie teiega hakkamasaamine, olete ajalooratta otsustuspunktis. Suure vastutusega punktis. Igatahes eesmärgid (välja töötada terviklik ja tulevikku suunatud lähenemine majanduslangusest väljumiseks, keskendudes inimeste väärtustamisele, ettevõtete teadus- ja arendustegevusele, investeeringutele, bürokraatia vähendamisele ning kliimaeesmärkide saavutamisele) on südamelähedased ja mõistetavad. Samas on nii mitme ambitsioonika ülesande püstitamises üheaegselt, kitsas ajaaknas, oht peamiste tegevuste laialivalgumiseks. See on nagu seada ühele bussile ülesandeks samaaegselt suunduda nii Tartusse, Haapsallu, kui Narva. Paljude eesmärkide seadmine võib tähelepanu peatähtsatelt tegevustelt kõrvale juhtida.
Edasitee eilsesse: aega küll
Dr Riik on siiski optimistlik:" Eksperdikogu on valmis andma oma sisendi valitsuse majandusarengu komisjonile augusti keskpaigaks ja siis on õige aeg läbi arutada majanduse toetamise meetmed ka valitsuses, sest algavad tulevase aasta eelarve läbirääkimised".
Kõik see on tore, kui tegemist oleks tavaolukorraga, kuid meil on käsil täie hooga kriisi sukeldumine, aeg voolab, mis tähendab, et valikuvõimalused vähenevad. Vaadake, ekspertkogu loomise mõttekene tekkis Dr Riigil juba kevadel, suvel tuldi kokku, kesk hapukurgihooaega annab ekspertkogu oma paketi/sisendi/ettepanekud majandusarengu komisjonile, sealt läheb see ministeeriumidesse, siis valitsusse (või vastupidi), siis on sügis ja eelarve arutamine ja siis ... Siis lõpevad palgatoetused, puhkused, ilusad ilmad ja illusioonid.
Paljud asjad lõpevad, milline on olukord siis? Kas siis on juba 2/9? Kas siis on ekspertkoja sisenditest veel ka midagi kasutatavat? Olukord on ju muutunud! Ma ei saa lahti tundest, et meil käiakse ajaga kuidagi pillavalt ringi, kuid aeg on ainukene tõeliselt taastumatu ressurss.
Enamus ettevõtjaid elavad täna päev korraga, pidades küll silmas pikemaid plaane (pigem küll unistusi), kuid igaõhtuselt neid korrigeerides, nemad ootavad selget sõnumit. Tegevusjuhendit. Teevad nad ise, kuid mängureeglid nagu lahingureeglid peavad olema paigas. Nemad ei saa oodata kuni kogud, komisjonid, jututoad, administratsioon „teeb eilset".
Just „teeb eilset", sest ainult ekspertkogu loomine on küll tummine samm, kuid ikkagi eilne lahendus. Maailm on muutunud mitte ainult kolmikkriisi tõttu vaid andmete maht nende töötlemise võimekus ja kaasatud mõistuste kogum on hoomamatult avaram, kui vaid „eilset tehes" kasutada saab. Maailm on muutunud, ka valitsemise ja administreerimise maailm.
Pealegi, nagu mainitud, tekitab ärevust asjaolu, et püstitatud ülesandel on liiga palju fookuseid. Mis juhtub, kui te püüate mitut objekti samaaegselt fookusesse saada? Õige, kõik on hägune. Kobate käsikaudu ... kuhugi, millekski. See pole tõhus. Muidugi on mõistetav, et poliitilise korrektse mõttes on vaja ülesse lugeda (mänguilu mõttes) kõik inimtegevuse valdkonnad, et kedagi ei solvataks. Kuid tõsiasi on, et kõik algab algusest ja vahet tuleb teha peamiste ja (ka) tähtsate asjade vahel.
Mis siis on meie puhul peamine? Millised soovitatavad? Päris hea pähkel kogu otsustajate jadale.
See ei kõlba kuhugi ...
Meie teiega ei tea milliste järelduste ja ettepanekuteni ekspertkogu jõuab, kuid võib päris kindlasti arvata, et olenemata sellest, kui briljantse paketiga ekspertnõukogu välja tuleb, siis neid, kes sellega rahul pole on kindlasti hulgem. Kindlasti lendab süüdistusi, et tegemist on meritokraatliku eliidi, rumaluse, asjatundmatuse, valdkondlike või erahuvide edendamise või millegi veel hullemaga. Nagu me täna näeme, solvunuid leidub alati, eriti, kui see muuta moekaubaks.
Kuid me võime mõelda ja teha ka teistmoodi. Teha omamoodi. Positiivselt, loovalt. Teha oma terviklik ja tulevikku suunatud pakett majanduslangusest väljumiseks ja sealt edasi. Te ei suuda? Kuidas te seda teate? Kas te olete seda proovinud?
Vaadake, see heitlus, mis meil ees seisab saab olema enneolematult keerukas, sellesse tuleb kaasata kõik ühiskonna ressursid, midagi ega kedagi ega midagi ei tohi kõrvale jätta. Ka need, kelle kohus on olla sillaehitaja, kuid on tegevustiheduses kaotanud suuna ja kehastunud vandiraiujateks, peavad hetkeks peatuma, mõtlema ja asuma oma põhitegevuse - sildade ehitamise - juurde. Ühisloome platvorm on just selline koht, kuhu kõik saavad oma panuse anda, olla abiks/toeks/mõjutajaks nii administratsioonile, kui ka ekspertkogule, et mitte pärast viriseda a´la, mul oli hulka parem plaan, oleksin võinud päästa maa ja rahva. Tagantjärele targutusel pole mingit mõtet.
Kuidas luua toyotakatalik Medici efekt
Milleks ühisloome platvorm? Ühisloome platvorm on meie võimalus. Kõik on võimalik, kui inimesi õigesti orienteerida ja innustada. Toyota näiteks usub ja toimib pideva täiustamise keskkonnas. Mis see on? Lepime kokku pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme
Niimoodi ongi loodud keskkond, milles liigutakse pidevalt väikeste sammudena. Liigub iga töötaja, iga päev, sest aastas tehakse umbes 750 000 täiustusettepanekut, millest pool miljonit realiseeruvad.
Just seepärast on tähtsad keskkonnad ja nende mõju, milles me toimime. Mitte ainult looduskeskkond, vaid ka suhtlus-, äri- ja loomekeskkond mõjutavad meid ja meie tulemusi.
Kui Mielke lõi SDVs pealekaebajate ühiskonna nn Mielke kontserni, siis oligi normaalne, et kõik kaebasid, kuid kui Medicid 15 sajandil lõid oma valdkondadeülese keskkonna nn valdkondade, distsipliinide ja kultuuride ristmiku, siis oli normaalne, et võidi olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid, lausa loomepurskeid (Medici efekt).
Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel - selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.
Eks ole vahva valik, kas pealekaebamise (solvumus, kirumise, halvustamise) keskkond, mis on kerge tekkima ja mille poole me praegu teel oleme või valdkondade ristmik, kus olemasolevaid kontseptsioone kombineerides võib tekkida erakordseid uusi ideid. Meie oma kompaktsuses ei ole võimelised „suuri" järele ahvima (see oleks koomilisnukker), kuid me oleme võimelised kui me pingutame looma ideid. Võib-olla isegi tuumideid.
Meie valime ... ühisplatvormi?
See on hea, et meil nii Dr Riik, kui ka Pilvepiir tegelevad väljapääsu otsimisega (tulevasest) kriisist, kuid vahel on niimoodi, et harjunud võtete kasutamine harjumatutes olukordades ei ole väga palju edasiviiv. Vastupidi, see võib olla uinutav pettekujutelm lahendusest.
Winston Churchill kirjutas II MS viinud justkui õigetest protsessidest: „Vaene Inglismaa! Elades päevast päeva oma vaba, muretut elu keset lõputut heatahtlikku parlamentaarset sõnamulinat, sammus ta hämmeldunult aina allamäge, rada mööda, mis viis kõige otsemat teed just niisugustele tagajärgedele, mida püüti vältida."
Ja kuigi ma panen suurt lootust loodud ekspertnõukogu meetmetepaketile, siis pelgan ma ühtlasi, et see käsitlus jääb liiga traditsionaalseks. Vaadake, kõik komisjonid/nõukogud on siiski kitsas ring mõttepotentsiaali, mis genereerib ikka uuesti ja uuesti samu mudeleid a´la Rahulik Põhjala, Uus Hansaliit, Taasavastatud Siiditee jne, mis on küll teoreetiliselt huvitavad, kuid ei vasta tegelikele võimalustele ja vajadustele.
Sellised projektid peegeldavad pigem „suurte" tarkraamatute ja eilse kogemusi, kui edasitungi. Just seepärast on päramine aeg käima tõmmata Eesti Ühisloomeplatvorm, milles kõik soovijad saaksid esitada oma tervikliku mudeli väärika, loomingulise, tõhusa homse loomiseks. Just tervikprojekti, mitte kriitikavalingu, mida kõik teised on halvasti/valesti teinud, vaid just seda kuidas peaks tegema.
Usun, et sellest koorub välja palju sellist, mida saame kasutada. Koristagem kogu see mentaal- ja regulatsioonireostus meie keskkonnast. Vaadake, see regulatsioonikeskkond, mille me enda jaoks oleme loonud on Yuval Noah Harari definitsiooni järgi ei midagi muud, kui kujutletav kord. See on üks võimalik kujutlus, mitte lõplik tõde sellest, kuidas meil üheskoos on võimalik saavutada paremaid tulemus.
Seega pole midagi muud vaja keskkonna muutmiseks, kui kujutlust korrast muuta. Võib ju ka niimoodi ette kujutada, et igat inimtegevuse tahku ei olegi pahatahtlik, vääritu ja kriminaalne ja ei vaja reguleerimist ega järele valvamist. Elementaarne. Liigne reguleeritus kammitseb meie võimalusi edule.
Ka USA esimese astronaudi Kuule saatmisel kaheldi, kas kõik on õigesti, kas kõik on valmis. Ebalus, ebakindlus, poolt ja vastu argumendid, kuni üks nõunik küsis: „Miks peaksime edu edasi lükkama?". Miks peaksime meie oma edu edasi lükkama jättes kasutamata avanenud tehnoloogilised ja kommunikatiivsed võimalused?
