Peamine soovitus on see, et seenesaaki tuleks otsima minna sellistest kohtadest, kus rohi ei ole rinnuni ja maa kaetud tiheda rohukattega. “Kellel see seenetundmine on hea, siis leiab ka sealt mingeid liike, kuid algajale nendesse minna ei tasu,” ütles ta.

Algajale seenelkäijale soovitab Ehrlich minna lagedama metsaalustega kohtadesse nagu nõmme- ja palumetsad. Nõmmemetsad on kohad, kus on kuiv liivane pinnas ning kasvavad männid. Palumetsad aga sellised, mis on pisut viljakama mullaga, kus kasvavad lisaks mändidele ka kuused ja kased ning saab pohli ja mustikaid. Mõlemad metsaliigid on laiali üle Eesti.

“Tihti mõeldakse, et seened tahavad ainult niisket pinnast, et kuival liivasel mullal neid pole. Üllatus-üllatus – sellised metsad on küll liigivaesed, aga hästi tootlikud,” rääkis Ehrlich. Metsa jõudes ta aga mingeid kindlaid seente paiknemiskohti öelda ei saa, sest seened kasvavad metsades üsna korrapäratult.

Samuti on tal keeruline välja tuua konkreetseid seenemetsi. “Kui kaks aastat käite sellises metsas, kus teate, et on seeni ja järgmised kaks aastat pole, siis aasta pärast võib ikka see sama mets olla jälle seeni täis,” selgitas Ehrlich.

Metsa soovitab ta minna kellegagi koos, kes tunneb seeni. “Kõige parem seeneõpe toimub ikka siis, kui käid kellegagi koos, kes oskab,” ütles ta. “On olemas muidugi raamatud ja internet, aga sealt ei pruugi ka kõike leida.”

Seenele minnes tuleks selga panna värvilised riided ning võtta kaasa laetud akuga telefon. Samuti panna seenekorvi pudel joogiveega. Kui oled eksinud, siis helista kohe numbrile 112.