DELFI Minskis | Lukašenkat pitsitavad majanduslikult IT-sektor ja riigivõlg. Tehasestreigid on poliitiliselt ohtlikud
(1)Valgevenes pole protestimeeleolud kadunud. Kui need edasi kestavad, toimuvad meeleavaldused, streigid ja kompromisse ei leita, siis on selge, et majandus hakkab kannatama ja see omakorda avaldab mõju eelarvele, palkadele nii võimu kui inimeste hakkamasaamisele. Delfi erikorrespondent kohtus Misnkis Valgevene majandusuuringute keskuse BEROC vanemteadur Lev Lvovskiga, kes seletas lihtsalt lahti riigi majanduse olukorra ja tõi välja kohad, kust võimu jaoks king kiiresti pigistama võib hakata. Allpool on toodud kirjeldus Lvovski enda sõnadega.
VAENE JA STAGNEERUV RIIK, AGA PAAR ÕNNESTUNUD SAMMU
Keskmine palk on olnud pikka aega sama, majanduskasv väga väike, aga oli ka paar head reformi.
Viimased kümme aastat on toimunud Valgevenes põhimõtteliselt majanduse stagneerumine. On olnud kasvu ja langust, keskmiselt on aga majanduskasv olnud umbes üks protsent SKP-st. Rääkides kuulsast (sisuliselt võimu poolt välja käidud keskmise palga) 500 dollarilisest lubadusest, siis tehniliselt on see saavutatud. Kuid sellest ei piisa enam inimesele, sest seda 500 dollarit lubatakse juba ei tea mitu aastat. See saavutati, siis kukkus keskmine palk jälle allapoole seda ja omakorda nüüd hiljuti tõusis uuesti sellele tasemele.
Näha on, et valitsuse majandusmudel ei tööta eriti. Enne koroonaviirust näitasid kõige optimistlikumad majandusprognoosid Valgevenele 1-2% kasvu. Koroonaviiruse ajal ennustasid rahvusvahelised organisatsioonid aga juba Valgevenele 3-4% langust. See pole küll suurim kukkumine võrreldes teiste riikidega, kuid ei tõota midagi head.
Kriisi ajal ei pakutud mitte mingit abi ettevõtlusele. Ja ehk olulisem on see, et meil de facto puudub igasugune abi töötutele. Midagi on, aga see on umbes 15 dollarit kuus, millega ei saa isegi meie hindade juures mitte kuidagi ära elada.
Inimeste jaoks, kes jäid koroonaviiruse ajal erasektoris tööta, sest majandusaktiivus ikkagi kahanes, osutus meie riik vägagi mitte sotisiaalseks, kuigi räägib endast kui sotsiaalriigist. Ei olnud mingit abi ei inimestele ega ettevõtetele.
Ainus sotsiaalmeede, mis jäi, on nö sotsiaalne tööhõive riiklikes tehastes. Tehastes meil ei koondata tõsiselt, kui, siis mitte majanduslikel põhjustel. Need tehased, mis praegu streigivad kujutasid endast Valgevene riigi sotsiaalset skeemi. Inimesed võisid alati loota sellele, et töötavad seal, teenivad keskmist või natuke väiksemat palka ja sel moel tagatakse pikaks ajaks nende hõive. Aga see muidugi lisab hoogu majanduse ebaefektiivsusele.
Just saadi Valgevene rubla stabiilseks
Tähtis mainida, et Valgevenel oli tükk aega probleeme rahapoliitikaga. Nimetame seda poliitilisteks tsükliteks ehk siis need kujutavad juhtumeid, kui riigijuht hakkab enne valimisi raha trükkima. Lühikese aja jooksul tõstab see inimeste reaalseid sissetulekuid, kuid peale seda viib see inflatsioonile. Just selle pärast on oluline keskpanga sõltumatus valitsusest, et taolisi tsükleid vältida. Valgevene oli klassikaliseks näiteks sellistest politiilistest tsüklitest, kuni paar aastat tagasi otsustas Lukašenka olukorda parandada ja anda keskpangale suures osas sõltumatus. Seega viimastel aastatel on meil olnud professionaalne keskpank, kes on ajanud adekvaatset rahapoltiikat ja esimest korda riigi ajaloos on õnnestunud inflatsioon alla viia, peatata hinnatõus ja viia valuutakurss turualustele. See on postiivne.
Aga inimesed mäletavad ikka veel raha trükkimise ohtlikkust, mis tähendab, et kui midagi viitab taas võimalusele, et rahatrükk võib taas alata, siis naaseb paanika. Inimesed lähevad tagasi dollarites arveldamise juurde ja majandus on meil siiani vägagi dollariseerunud. Tavaliste kaupade hindasid muidugi arvutavad inimesed rublades, aga majade ja autode hinnad ning isegi palku arvutatakse ikka dollarites. Alles hiljuti juhtus, et Lukašenka rääkides palkade tõusust viitas muudkui viiesajale ja viiesajale. Muidugi tähendas see 500 dollarit ja mitte rublasid. See on selline päris harv nähtus isegi maailmas, kui riigipea räägib mitte rahvusvaluutas vaid dollarites.
Õnnestunud ja edukas panus IT-sektorile
Veel võib viimaste aastate Valgevene saavutustest mainida IT-sektori arengut. IT sektori ettevõtetele loodi eraldi tingimused, spetsiaalsed ja väga väikesed või isegi puuduvad maksud. Samuti tehti soodustusi teiste seadustega - näiteks on Valgevenesse väga raske tuua sisse välistööjõudu. IT sektori jaoks neid regulatsioone vähendati ja kergendati, mis tegi lihtsamaks võõrtööjõu kasutamise.
See eksperiment oli tegelikult vägagi edukas. Arvestades küll, et IT sektori töötajad ei maksa makse või maksavad alandatud makse, saadi aru, et neil on päris tugev mõju majandusele, sest nad kasutavad oma sissetulekut, ostavad teenuseid ja kortereid. IT sektoris ei tööta kokku väga palju inimesi, kuid nad on muutunud märkimisväärseks majandusjõuks. Nad on olnud Valgevene kuvandi ja brändi jaoks positiivsed, samuti kapitali investeeringute mõttes. Viimastel aastatel on lausa pool meie väikesest majanduskasvust lisanud just IT-kutid. See oli tõsine ja edukas eksperiment.
Venemaa subsiidumid kadusid juba varem
Varasema olukorra juures peaks veel mainima erinevaid subsiidiume Venemaalt. Neist olulisim oli töötlemata nafta müük Valgevenele, mis siin töödeldi naftaproduktideks ja müüdi omakorda turuhinnaga mujale. See oli oluline lisa Valgevene eelarvele. Viimastel aastatel on Venemaa aga tegelenud maksudega manööverdamisega ja sellest aastast alates pole Valgevenel olnud enam seda toetust, subsiidiumi. Ja Venemaa on ka vähem andnud viimasel ajal nö poliitilisi laene.
Need subsiidiumid olid arvatavasti teatud poliitiliste lootustega - Vene-Valgevene liidu suunas vms. Kuid Valgevene ajas vaatamata sellele isesesivat välispoliitikat ja seega võib mõista Venemaa vähenenud huvi taoliste subsiidiumitega jätkata. No näiteks Valgevene ei tunnusta Krimmi (Venemaa osana) - miks peaks subsiidiume andma?
IT-SEKTOR ON JUBA OHUS, STREIGID PITSITAVAD POLIITILISELT, RIIGIVÕLA TERAVNEV KÜSIMUS
Programmeerijad toetavad meelavaldusi, ettevõtjad omakorda neid. Nad võivad kiiresti lahkuda.
Praegu võib juba öelda, et majandus on kõvasti kannatada saanud, seda kasvõi kuvandi mõttes. Ma arvan samas, et streigid pole põhilised. Kõige suuremat negatiivset majanduslikku mõju omavad järgmised asjaolud:
Esiteks on mõju, mis valimiste järgsetel sündmustel on just IT sektorile. IT-inimesed ja ettevõtted on väga tundlikud muutustele. Ja seda seetõttu, et neil on väga lihtne ära kolida teise kohta. Otsesõnu võtta oma arvuti kaenlasse ja sõita, kuhu vaid meeldib. Neil pole töötamiseks mingeid erilisi barjääre. Nad võivad oma tööd teha nii USA-s, Eestis kui Ukrainas või Venemaal. Nende mobiilsus on väga suur.
Kuna neil on väga lihtne vahetada tööandjaid ja töökoht, on IT-ettevõtetel vaja väga hoolitseda oma töötajate eest. Kui 80% töötajatest toetavad mingit positsiooni, siis ei saa ka ettevõtted öelda, et me ei tegele poliitikaga ja ei avalda muret nende suhtes, keda võetakse rahumeelsetel meeleavaldustel kinni. Ettevõtted peavad sellisl puhul midagi tegema.
Seetõttu võtsid pajud IT-ettevõtted siin selge seisukoha ja see läheb kokku protestijate omadega enamuses. Samuti lõi neid vägagi kolmeks päevaks kinni keeratud internet. Siin polegi midagi seletada, kuidas neid ettevõtteid interneti kinnikeeramine mõjutas. Ja seda enam, et neid ei hoiatatud ette. Kindlasti jäid ära tetaud töökohtumised, läbirääkimised jne. See oli neile tõsine löök.
Samuti on IT-ettevõtetel endil suhtelsielt kerge end muusse riiki üle viia. Just hiljuti teatas üks päris suur ettevõte siin ära kolimisest. Lisaks on ju neil ettevõtetel niikuinii kontoris erinevates maades - Ukrainas, Venemaal jne. Neil on lihtne oma töötajad viia neisse paikadesse, kuid nad siin tunnevad ohtu oma tervisele või neile ei meeldi siin toimuv, kus inimesi hakatakse tänaval peksma.
See on suur oht sellele majanduslikult tähtsale sektorile. Kui miski ei muutu ja praegune olukord kestab edasi või siis proovitakse jõumeetodil proteste maha suruda, siis ei pruugi enam IT-inimesed käia mööda poode või juua kohvikutes kohvi, vähemalt osa neist kindlasti sõidab ära. Ja see paneb ohtu edasise arengu, uute ettevõtete asutamise ja olemasolevate tegutsemise.
Streikide mõju on esialgu rohkem poliitiline
Mis puudutab streike riigiettevõtetes ja -tehastes, siis pole ehk sellel kohe suuremat majanduslikku mõju, küll aga poliitiline mõju. Tehased on Lukašenka isiklikuks uhkuseks, ta räägib kogu aeg, kuidas tahab säilitada nõukogude tööstust. Sealsed töötajad on olnud kogu aeg tema tuumvalijateks. Vaja on teada, et suur osa neist riigitehastest on kahjumlikud. Neid finansteeritakse erasektorilt kogutavatest maksudest. Kuid need ettevõtted täitsid oma funktsiooni nii tööhõive hoidmisel kui Lukašenka valijaskonna tekitamisel. Seetõttu, on hetkedel, kui töölised astuvad Lukašenka vastu, politiiline tähendus. Inimesed, kes olid alati temaga, tehased, mille üle ta alati uhkust tundis, tehased, mis on tähtsad Valgevene kuvandile nagu Belaz hakkavad streikima ja see on suur löök Lukašenka kuvandile.
Streikide mõju pole jah hetkel ehk majandusele veel väga suur, kuid see on tähtis poliitiliselt.
Aga see ei puuduta kõiki tehaseid. On ka ettevõtetd, kus streikidel on suur majanduslik mõju. Esmajärjekorras pean silmas Belariuskalit ja NAftani, kus samuti toimuvad streigid. Need on eelarvele tähtsad ja nende ettevõtete tootmistsükkel on väga lühike. See tähendab, et tänaseid streike on riigieelarves tunda juba varsti. See erineb näiteks Belazist, kus masina tellimusest valmimiseni läheb mitu kuud.
Krõbeda intressiga riigivõlg võib probleemiks kerkida
Teiseks oluliseks majandust mõjutavaks faktoriks on riigivõlg, mis ulatub 17 miljardi dollarini, seejuures on SKP suurus ca 50 miljardit dollarit. See on päris suur riigivõlg, kuid olulisem on veel see, millise intressiga on võimalik riigil raha laenata. Valgevene riigivõlg on valuutas ja intressiks on 5-7% aastas. See on päris krõbe intress riigi jaoks.
Viimasel ajal see ei kujutanud endast probleemi, eelmine rahandusminister tegeles sellega oskuslikult, seda restrukureeriti. Kuid praeguste poliitiliste sündmuste valguses on paljud kreeditorid aga ära kukkunud. Pole arvatavasti mõtet pöörduda enam Euroopa, USA või Jaapani turgude poole. Hiina ei anna poliitilisi laene, nad tahavad alati vastu mingeid asju - õigusi mingis majandussfääris, loodusressurssidele vms. See poleks lihtne.
Kuna aga osa kreeditore on ära kukkunud, siis allesjäänud tunnevad oma mõjuvõimu suurenemist, kasvõi suurema intressi küsimise mõttes? Seega probleem meie riigivõlaga minu meelest teravneb.
LÄBIRÄÄKIMISTETA ON OODATA MAJANDUSKATASTROOFI
Kui võim valib kompromissitu tee, siis on sel katastroofilised tagajärjed majandusele.
See, kaua olukord võib praegusel kujul kesta, sõltub kaotustest, mida võim on valmis kandma, eriti majanduslikest kaotustest. Potentsiaalselt võivad nad streike taluda lõputult. Meil on ju olemas maailmas Põhja-Korea, kus elatustase on üliväike, pole IT-sektorit. Aga kuidagi seal tehased töötavad ja inimesed elavad. Võib minna vabaduste piiramise teeda ja jääda võimule. Kuid see toob kaasa katastroofilised majanduslikud kaotused. Kas võim on selleks valmis? Kas see toooks kaasa streikivate töötajate uue armastuse võimude vastu, kui nende palk langeb 500-lt dollarilt 300-le? Kui kaua sõltub sellest, milliseid kaotusi on valmis võim kandma.
Kui miski praegu ei muutu, võim ei lähe läbirääkimistele, siis poole aasta pärast on Valgevene IT sektorist järgi parimal juhul pool. See tähendab, et majandus kannatab suurt negatiivset efekti. See on ka vaid juhul, kui võim ei hakka kuidagi sanktsioneerima IT-inimesi, kes on avalikult rahulolematud, kirjutavad avalikke kirju, astuvad üle sprotestidel. Kui võim veel neid represseerima hakkab, siis nende lahkumise protsess vaid kiireneb.
