ENSV rikkad | Peedu Ojamaa lugu. Nõukogude liidu esimeses reklaamifirmas tehti reklaami ka toodetele, mida päriselt olemas ei olnud

Peedu Ojamaal õnnestus 1967. aastal, keset üldist vaesust ja kommunismiideedest läbiimbunud ideoloogilist survet, asutada reklaamibüroo, mis justkui tegutses sootuks muude reeglite kohaselt kui kogu ülejäänud NSV Liit. Asuti reklaamima tooteid, mis kadusid hetkega poelettidelt ja mida enamikul inimestest niikuinii osta ei õnnestunud, ja vahel koguni asju, mida tegelikult olemaski polnud.

Reklaamfilme hakati juba 1960. aastate keskel nn keldristuudiotes tegema. „Leidsin, et on paras aeg hakata neid filme ametlikult tootma," rääkis Ojamaa, kes läks 1967. aasta sügisel oma ideega luua uus filmistuudio otse toonase ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Greeni (1920‒2011) jutule.

„Green vastas, et kui ma toon kümne ministri allkirjaga kinnituse, et reklaam on vajalik, siis räägime edasi," meenutas Ojamaa, kes tundis end võimukoridorides kui kala vees. „Kolme päevaga olid mul allkirjad koos."

Juba 1967. aasta lõpul läks ETV eetrisse Eesti Reklaamfilmi esimene toode, meelelahutussaade „Must käsi", mille oli kinni maksnud tarbekeemiatootmiskoondis Flora. 50 minuti pikkuse programmi saatejuht oli Rein Karemäe, kes jälgis rahvusvahelise politseiagendi Carl Calcuni (näitleja Karl Kalkun) tööd. 

Agendile oli tehtud ülesandeks välja selgitada, millised jõud peituvad salapärase organisatsiooni „Must käsi" taga ja mis on nende tegelik eesmärk. Nagu saates toimunud ülekuulamistel ilmnes, tegeles „Must käsi" salapäraste keemiliste lahustega ja kahtlased pudelid sisaldasid Floras valminud tarbekeemiatooteid. Ülekuulatavateks olid Flora töötajad, kes tutvustasid ettevõtte toodangut, selles kasutatud uudseid aineid ja ka tootepakendeid. Muusikalise poole eest hoolitses saates trellide taga mänginud Kustas Kikerpuu estraadiorkester, mille liikmetel olid seljas triibulised vanglariided.

Eesti Reklaamfilmi loost tõsielufilmi teinud Hardi Volmer meenutas aga kuidas talle tuli vast kõige suurema üllatusena see, et tollal reklaamiti ka täiesti olematuid asju. Niikuinii polnud asjade müümiseks reklaami vaja, aga leidus ka tõepoolest absurdseid näiteid.