Mahe- ehk ökojahutooteid saadakse maheviljast, mille kasvatades ei lisata mineraalväetiseid, mida tavapõllumajanduses kasutatakse, ega pritsita taimekaitsevahenditega. „Põllule pannakse kas sõnnikut või maheväetist, mis on toodetud looduslikest algainetest ning mille kasutamine on lubatud ja registreeritud,” selgitas Rõõmusaar. „Mineraalväetised ja taimekaitsevahendid jätavad ikka mingid jäägid teravilja, see on paratamatus. Kui sa tarbid mahetoitu, siis on su organism ka puhas ja toit on täisväärtuslik,” lisas ta.

Mahekasvatajete tegevus kontrollitakse igakülgselt ja iga aasta võetakse põllult proove. Rõõmusaare sõnul tunneb maheviljapõllu kaugelt ära. „Esiteks on umbrohufoon hoopis teine, seal õitsevad kõikvõimalikud põllutaimed ja umbrohi: rukkililled, karikakrad, ohakad, pujud, maltsad – seal leidub kõike. Tavaviljas seda ei näe – on ilus, puhas põld,” ütles ta.

Umbrohu tõttu kipub maheviljasaagikus olema väiksem kui tavaviljasaagid, veel mõjutavad saagikust taimehaigused. „Kui tavaviljeluses roostehaigus või laiksus kipub liiga tegema, siis läheb tavapõllumees pritsiga põllule ja valib sobiva taimemürgi välja, pritsib ning saab haigusest lahti, siis mahevilja kasvataja seda teha ei saa,” võrdles Rõõmusaar.

Täisteratootes kasutatakse tera ennast, mis põllu pealt tuleb. Väikesed nüansid on odra ja speltanisu puhul: odral võetakse viljateral esimene kiht ära, see ei kõlba toiduks. Speltanisu kasvab jällegi eraldi kesta sees ja ürgne agan on tal ümber. „Klii läheb enamikus loomasöödaks, kuid kliil on suur mineraalide ja kasulike ainete sisaldus ning seda võiks meie tarbija hulga rohkem toidu tegemisel kasutada,” kinnitas ta.

Mahejahutoodete kasulikkusest ja kuidas mahedat teravilja Eestis kasvatatakse, räägib Koksvere Veski juhataja Märtin Rõõmusaar „Elustiili” saates.

1x
00:00
Jaga
Kommentaarid