Nüüd, mil viimanegi ajalooline Tallinna asum, Kopli, on kenasti kodustatud ja saanud osaks igapäevasest elust, jätkuvad uue ja põneva otsingud kaugemalt. Inimene, eriti tänapäevane, juba on selline, et igatseb kogeda uut üha tihemini ja püüab inspiratsiooni leida võimalikult paljudest kohtadest, mille alla käib ka see, mida ta nimetab oma koduks.

Kui seni asusid kõik põnevad asumid-linnaosad suuremates keskustes ning väikelinnades ja alevites, siis nüüd tuleb vaadata harjumuspärasest kaugemale. Aina enam rambivalgusse libisev Sillamäe oma uusklassitsistliku linnasüdamega, mille rajamisel 1940-ndatel ja 50-ndatel raha kokku ei hoitud, võib kujuneda selleks põnevaks kohaks, kus suurte linnade loominguline keskklass oma suvesid veetmas käib.

Sillamäe on paras pähkel

Muidugi ei ole Sillamäe esialgu kerge valik, sest küsimusi on rohkem kui vastuseid. Samuti võtab endise uraanilinna areng palju aega ning populaarsuse kogumine ei käi sugugi nii kiirelt, kui mõne pealinna või Tartu asumi puhul.

Kuid olles nüüdseks juba 20 aastat näinud seda, kui laiahaardeline on inimeste huvi erinevate elukeskkondade ja majade vastu, kuhu kodu rajada, siis ei ole ka midagi erilist selles, et erisuguste inimeste suvekodu asub kas maamajas, Pärnus või hoopis Sillamäel. Seda enam, et Ida-Virumaa teeb juba läbi taassündi ja liitub vaimselt uuesti ülejäänud Eestiga.

Ka riigi soov võtta kogu Sillamäe keskus kaitse alla, lisab kindlustunnet. See ei tähenda ainult ühepoolseid piiranguid, vaid ka tuge ja raha hoonete korrastamiseks ja elukeskkonna parendamiseks. Seega arvan, on ainult aja küsimus, mil inimesed, kellele meeldivad kõrged laed, kaaraknad, sambad, rõdukesed, karniisid, alleed ja nendega liituv kuum suvine mereõhk, hakkavad tasahilju Sillamäele hiilima.