Värskes “Laseris”: Põllumees pritsib mürke, sest need on lihtsalt nii odavad!
“Ta kasutab glüfosaati, mis on läinud odavaks, midagi teha ei ole,” põhjendab taimekaitsevahendite maaletooja Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas seda, miks põllumehed nii agaralt pritsima on asunud.
Kuid see ei ole ainult põllumehe probleem, vaid meie kõigi probleem, sest kasutatud kemikaalid ei kao niisama lihtsalt ära, vaid me sööme need endale sisse.
“60% poest ostetud saiadest olid glüfosaadi jäägid sees,” toob Maaülikooli vanemteadur Eve Veromann näite ühest hiljutisest uuringust.
Roundup on nii levinud, et seda müüakse igas aianduspoes täiesti vabalt. Ja nii veel järgmised kaks aastat, mil viimaks jõustub Euroopa Liidu otsus see mürgisuse tõttu ära keelata.
Põhjus keelamiseks on tõsine. Rahvusvaheline Vähiuurimise Keskus klassifitseeris juba 2015. aastal glüfosaadi “tõenäoliselt inimesele kantserogeenseks”. Kuigi võiks arvata, et vähiohtu suurendava glüfosaadi kasutamine on sellest ajast vähenenud, siis nii see kahjuks ei ole.
“Praktiliselt pakendi hinnaga saab põllumees ta kätte - nagu vett,” kirjeldab Margus Ameerikas, miks Roundupi nii palju kasutatakse.
Loota ju võib, et vähemalt põllumehed teavad, miks nad nii paljusid aineid kasutavad. Kahjuks selgub, et alati see nii ei ole.
“Väidetavalt ka on natuke kasu,” toob põllumees Olav Kreen välja ühe põhjuse, miks ta ühte kindlat taimekaitsevahendit kasutab.
Väike kasu põllumehele tähendab aga väga suurt kahju meie tervisele. Nii on 80% Eesti põllumaade muldadest leitud glüfosaadi jääke ning puhas ei ole ka meie põhjavesi.
“Pandivere kõrgustikul on väga paljudes kaevudes mitmekordselt lubatud piirnorme ületavaid taimekaitsevahendite jääkide koguseid,” kirjeldab Maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik.
Miks on olukord Eestis nii hull ja milline alternatiiv on põllumehel, näeb juba täna õhtul kell 20 TV3s.
