Kuidas jõuda visioonist isikliku väärtpaberiportfellini?

Olümpiavõitjaks ei saada üleöö. See eeldab vajalikku annet, pikaajalist sihipärast tööd ning tugevat soovi ihaldatud eesmärgi nimel pingutada. Ka
finantsplaneerimine on sihtide seadmise protsess, mis nõuab püsivust, kannatlikust ning selget soovi enda rahaasju parandada, kirjutab Swedbanki investeerimisstrateeg Tarmo Tanilas.

Kui te ei tea, kuhu te tahate minna, siis ei jõua te ka kunagi kohale.

Teekond finantsvabaduseni saab alguse säästmisest ning kogutud raha nutikast investeerimisest. Selge visiooni olemasolu on eelduseks teadlikele investeerimisotsustele. Eesmärk ei tohi olla lihtne, kuid ta peab alati olema saavutatav. Kuna suurema oodatava tootlusega kaasneb investeerimise puhul alati ka kõrgem risk, siis ei tohi kunagi enda võimeid ülehinnata. Ferrariga on küll tore sõita, aga kui masin esimeses kurvis kraavi paiskub, siis läheb see lõppkokkuvõttes liiga kalliks maksma. Oluline on teada, et tänu liitintressile kahekordistub investori vara väärtus seitsme protsendilise keskmise aastatootluse korral iga kümne aastaga. Võimalikult noorelt investeerimisega alustades koguneb niimoodi pensionipõlveks igati arvestatav rahasumma.

Pane paika isiklik tulevikuvisioon

Kui isiklik tulevikuvisioon on paigas, saab hakata keskenduma sobiva investeerimisstrateegia valikule. Enne personaalse portfelli loomist tasub hoolikalt mõelda, kui palju aega ning huvi on investoril tulevikus enda investeeringutega tegeleda. Passiivse strateegia eelistamisel rahuldub investor turu keskmise tootlusega ning investeerib erinevatesse indeksitesse, kus juba mõne ostuga on võimalik saada hästi hajutatud portfell. Tegemist on kuluefektiivse lahendusega, kuid väärtpaberite ostu- ja müügiotsused peab iga investor ise tegema.

Kas valida passiivne või aktiiivne investeerimine?

Aktiivse strateegia korral püüab investor saavutada turu keskmist ületavat tootlust, kasutades selleks väärtpaberite analüüsi ning otsides soodsaid tehinguhindu. Piisava aja ning teadmiste puudumisel ei pea tingimata antud strateegiast loobuma, vaid pankade kaudu saab osta ka aktiivselt juhitavaid investeerimislahendusi, kus investeerimisotsused langetavad investori eest fondijuhid koos oma analüütikute meeskonnaga. Nii jääb investorile rohkem vaba aega, kuid investeerimisega kaasnevad kulud on samuti mõnevõrra kõrgemad.

Aktiivse investeerimise puhul rakendatakse nii top-down kui bottom-up analüüsimeetodeid. Neist esimene on strateegia, kus sobiva investeerimisobjekti leidmiseks vaadatakse esmalt riigi makromajanduslikku olukorda, seejärel valitakse sobiv sektor ning lõpuks otsitakse sektorist parimad ettevõtted. Nii võib näiteks investor paljude riikide vahel valides esmalt välja valida Saksamaa, siis autotööstuse ning lõpuks Volkswageni aktsia. Bottom-up strateegia keskendub üksikutele ettevõtetele, kellel võiks hoolimata riikide makromajanduslikest näitajatest ja sektorite vahelistest tsüklitest olla kõige suurem kasvupotentsiaal.

Tasub vaadata aktsiate suhtarve

Igal aktiivset investeerimisstrateegiat eelistaval investoril on kasulik teha endale selgeks aktsiate fundamentaalanalüüsi peamised suhtarvud ettevõtete omavaheliseks võrdlemiseks ning numbrite täpseks tõlgendamiseks. Aktsia dividendimäär, P/E ning P/B suhtarv ning ettevõtte omakapitali tootlus on näitajad, mille tundmine aitab juba numbritele põgusa pilgu heitmisel terad sõkaldest eristada. Ettevõtte omakapitali tootlus (ROE) saadakse kui tema aastane kasum jagada omakapitaliga. Kui tulemuseks on 15% ning enam, on aktsionäride vara korralikult kasvanud.

Jagades aastase dividendi aktsia kohta aktsia hetkehinnaga saab kiire ülevaate erinevate aktsiate dividendimäärast. Stabiilset rahavoogu armastavad investorid otsivad aktsiaid, mille jooksev dividendimäär on 5% ja enam ning mille dividendid on ajas kasvavad. Mitte asjata on 25 aastat või enam järjepidevalt dividende kasvatanud ettevõtetele omistatud dividendiaristokraatide auväärne nimetus. Vähemalt 50 aastat järjest dividende kasvatada suutnud ettevõtete aktsiad kuuluvad aga juba ainulaadsete dividendikuningate nimistusse. Mida pikemat aega on ettevõte suutnud oma dividende kasvatada, seda usaldusväärsem on ka tema dividendipoliitika investorite silmis.

P/E ja P/B näitavad aktsia hinnataset

P/E ja P/B suhtarvud võimaldavad anda esmase hinnangu aktsiate hinnatasemest. P/E suhtarv saadakse, kui aktsia hind jagatakse puhaskasumiga aktsia kohta ning ta iseloomustab mitme aasta kasumiga suudab ettevõte oma aktsia turuväärtuse aktsionärile tagasi teenida. Madalama suhtarvuga aktsiad on atraktiivsemad. Kasvuettevõtete kõrgem P/E number on sageli põhjendatud kõrgete kasvuootustega.

P/B suhtarv leitakse aktsia hinna jagamisel tema raamatupidamisliku väärtusega. Kui näitaja on 1, siis maksab aktsia täpselt sama palju, kui on ettevõttel bilansilist netovara aktsia kohta. Kiire kasvuga ettevõtete P/B näitaja on tavaliselt ühest suurem. Näitaja alla 1 võimaldab investoril osta aktsiat alla selle bilansilise väärtuse, kuid võib viidata ka ettevõtte jooksvatele majandusprobleemidele. Omavahel ei ole mõtet võrrelda näiteks internetifirmade ning pankade aktsiate P/B suhtarve ning analüüsi teostamisel tuleb seda teha sama sektori raames.

Teekond visioonist isikliku portfellini on igal alustaval investoril erinev, pakkudes palju erinevaid valikuvõimalusi. Oluline on valitud teel püsida ning end lühiajalistest tagasilöökidest mitte häirida lasta.