SEADUSERIKKUMINE JA JÄTKUV EBAVÕRDSUS: pool aastat pärast apteegireformi pole märkigi loodetud konkurentsist ja hinnalangusest

Apteegireformi loogika oli lihtsamast lihtsam. Vabastame apteekrid ravimite hulgimüüjate ärihuvide küüsist. Sõltumatud apteekrid hakkavad omavahel ning hulgimüüjad apteekrite pärast konkureerima. Seal, kus on konkurents, hinnad langevad. Õhtulehe suur uurimus näitab, et reform ei ole toiminud. Ravimid ja raha liiguvad viisidel, mida seadus keelab.

Antud lugu on avaldatud Õhtulehe nõusolekul tasuta. Kui soovite Õhtulehte ja selliste lugude tegemist toetada, saab digitellimuse teha siit.

Loodetud iseotsustavaid ja -tegutsevaid apteekreid esimese poole aastaga turule juurde tekkinud pole, järelikult pole saanud tekkida ka konkurents ja hinnalangus. Vanad omanikud suudavad ravimeid liigutada ja hindadega selliselt manipuleerida, et apteekrid käituvad täpselt nii, nagu mingit apteegireformi poleks toimunud.

Mõõtmaks reformi edukust, hakkasime veebruaris igapäevaselt jälgima Apotheka, Südameapteegi ja Benu apteekidest müüdavate ravimite hindu - 180 päeva, 350 apteeki ja 2200 ravimit ehk tänaseks kokku 140 000 000 andmeühikut. Neid ühikuid analüüsides saime teada, et pärast 1. aprilli:

• korraldavad iseseisvad apteegid ühel ja samal ajal ning täpselt sama hinnaga kampaaniaid täpselt samamoodi kui enne 1. aprilli apteegireformi;
• rikuvad hulgimüüjad seadust ja kohtlevad apteeke ebavõrdselt - nö „omad" saavad paremaid hindu kui võõrad;
• pole käsimüügiravimite hinnad langenud;
• pole apteegid hakanud omavahel konkureerima.

Võidab see, kes korraldab rohkem kampaaniaid

Vanade hulgimüüjatest omanike jätkuvat kontrolli tõestab kõige paremini see, kuidas toimuvad käsimüügiravimite sooduskampaaniad. Tegu on ravimiäri väga olulise elemendiga. „Kliendid on nii ära harjunud, et kogu aeg peab kusagil kampaania olema. On inimesi, kes küsivad uksest sisse astudes kohe soodustusi, kui midagi pakkumises pole, lahkutakse," räägib apteeker.

Kampaaniate olulisust kinnitab ka Eesti proviisorite koja esinaine Karin Alamaa-Aas öeldes, et raske on sellises olukorras olla üksik hunt - kõik kasutavad kliendikaarte, kui sina seda ei tee, sinu juurde enam ei tulda.

Õhtulehe kogutud hinnainfo põhjal saab joonistada mõtlemapanevaid hinnamustreid. On täiesti selge, et sooduskampaaniad algavad ja lõpevad ühe ja sama kaubamärgiga apteekides täpselt ühel ja samal kuupäeval ning ka soodushind on sendi pealt sama. Erinevate kaubamärkide all tegutsevates apteekides on seejuures kampaaniad teisel ajal ja teise hinnaga. Kui apteegid kuulusid nö kettidele ja viimased omakorda oli seotud hulgimüüjatega, polnud selles midagi eriskummalist, kuid mustrid on jäänud samaks ka nüüd, kus apteegid peaks oma otsustes olema iseseisvad.

Uueks võtmesõnaks, millega hinnamustreid selgitatakse, on frantsiisileping. Selliste lepingute täpne sisu on ärisaladus.

„Apteegid, mis on seotud frantsiisilepinguga või kasutavad muu lepingu alusel sama kaubamärki, korraldavad ühel ajal sooduskampaaniaid, sest on kaubamärgi kasutamise lepinguga selleks kohustatud," selgitab hinnamustreid ravimiameti peadirektori asetäitja Katrin Kiisk.

Eesti Apteekrite Liidu esinaine ja Põltsamaa Uus Apteegi proviisorist omanik Ülle Rebane ütleb samuti, et kampaaniate ühetaolisus on seotud frantsiisikokkulepetega. Ta täpsustab, et frantsiisiandja lepib tingimused tootjatega kokku ja pakub edasi apteekidele.

Sellega võikski lugu lõppeda, aga alles nüüd läheb huvitavaks.

Nimelt koorus meie andmekorjest küsimus: mis huvi on apteekril osaleda kampaanias, kus ta peab ravimi, mille eest ta hulgimüüjale maksab 3.30, müüma maha 2.32ga? Pole eluliselt usutav, et keegi endale kahjuliku tehinguga nõustuks. Küll asetub kõik oma kohale, kui kampaania eel või ajal saab apteeker ravimi tavapärasest odavamalt, näiteks 1.64ga.

Ent kellelt apteeker ravimipaki tavapärasest soodsamalt saab ja miks müüakse soodushinnaga ravimeid ainult ühe kindla kaubamärgi all tegutsevates apteekides?

Kuna sõlmitud on frantsiisileping, võiks eeldada, et apteeker saab ravimid soodushinnaga frantsiisiandjalt. See seletaks ka, miks kampaania on seotud just ühe kindla frantsiisiketiga. Kuid see pole võimalik, sest frantsiisiandjal pole ravimite müügiluba. Eesti seaduste kohaselt saab ravimeid apteekritele müüa üksnes ravimite hulgimüüja.

Paraku ei saa apteeker soodushinnaga ravimeid osta ka hulgimüüjalt. Frantsiisiandjad võivad tõesti jagada apteeke omadeks ja võõrasteks, aga hulgimüüjatele on ravimiseadusesse kirjutatud kohustus pakkuda kõigile apteekritele samu tingimusi. Seadus nõuab hulgimüüjatelt apteekide võrdset kohtlemist nii hindade kui ka tellimuste täitmise osas.

„Paralleelselt ei või kehtida mitu hinnakirja," välistab ravimiameti peadirektori asetäitja Kiisk võimaluse, et hulgimüüjad pakuvad „oma" apteekidele paremaid hindu kui võõrastele.

Samuti välistab seadus võimaluse, et soodushinnaga ravimit väljastab hulgimüüja üksnes omadele ning selleks ajaks kui nö võõra apteekri tellimuse täitmise hetk kätte jõuab, on tavahind tagasi.

„Hulgimüüja ei või apteeke tellimuste täitmisel eristada. Tellimusi võetakse järjest vastu kuni ravimit jätkub ja kui müüdav ravim saab otsa, siis on see kõigi jaoks ühtviisi otsas," selgitas Kiisk.

Seega, kui üks hulgimüüja müüks ravimit 1.64 eest, siis peaksime nägema soodushindu sõltumatult sellest, millise kaubamärgi all apteek tegutseb. Sellist näidet aga pole.

Äkki põhjustab hinnaerinevuse ravimitootja, kes müüb otse apteekidele? Paraku pole seegi seadusega lubatud. Ravimitootja tohib müüa ravimeid üksnes hulgimüüjatele. Viimastele kehtib aga apteekrite võrdse kohtlemise kohustus.

Kuidas siis ikkagi saab tekkida olukord, kus üks frantsiisikett müüb ravimit 2.32ga, aga teine 4.32ga ja järgmisel kuul on risti vastupidi? Kui kõik toimiks seaduste järgi ja apteekrid langetaksid äriliselt kasulikke otsuseid, siis ei saagi. Kuskil peab olema midagi mäda.

Loe sellest, kuida hulgimüüjad hindadega manipuleeriva ning mis selle loo tulemusel sündima hakkab, Õhtulehest.