"Kõlblik kuni" ja "parim enne": nigela talupojamõistusega inimesed loobivad söödavat toitu minema

Inimesed on liiga kinni “parim enne” märkes toidupakendil ning viskavad toidu minema veendumata selles, kas see ka pärast kuupäeva kukkumist süüa kannatab, samuti ei eristata seda “kõlblik kuni” märgistusest.

Viimastel nädalatel on tänu Toiduliidu ja Toidupanga korraldatud konverentsidele päevakorda kerkinud toiduraiskamse temaatika, kõige patustemaks on siinkohal kodumajapidamised, seal tekib märkimisväärne osa toidukaost.

Toidukadu on inimtarbimiseks mõeldud toit, mis jääb mingil põhjusel üle ja visatakse ära. Seda tuleks eristada toidujäätmetest ehk toidu mittesöödavatest osadest nagu koored, mis samuti äraviskamisele lähevad.

53% toidukaost tekib kodumajapidamistes ja peamiseks põhjuseks on toidu riknemine. "Inimestel ei ole enam seda oskust toiduvalmistamist planeerida – koju ostetakse liiga palju toiduaineid ning ühest toidukorrast üle jäänud toiduaineid ei osata enam järgmise roa jaoks ära kasutada. Inimesed suhtuvad toitu hooletult ja teinekord jäävad toiduained lihtsalt liiga kauaks külmkappi või sahvrisse seisma ning kaotavad oma värskuse. Samuti puudub teadlikkus toidu hoidistamise tingimustes ning avatud pakendid kaotavad oma omadused,“ kommenteerib Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp.

“Toidutööstused saavad seega väiksematele majapidamistele pakkuda ka väiksemates pakendites tooteid ning arendada välja taassuletavaid pakendeid, et toit ka pärast avamist koduses külmkapis kauem värskena püsiks. Seda ka tehakse ja neid pakendeid on,” kirjeldab ta toiduainetööstuste pingutusi.

Teiseks on Toiduliidu juhataja sõnul oluline tarbijate harimine enda ostude planeerimise osas. “See aitab vähendada koduseid toidujäätmeid, aga aitab ka jaekauplustel planeerida sisseostetava kauba koguseid, et läheks ka vähem tarbimiseks sobivat toidukaupa raisku jaekauplustes.”

“Parim enne” ja “kõlblik kuni"

“Kõlblik kuni” märgistus pakendil tähistab selle realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaega, selline märgistus on kiiresti rikneval kaubal. Neid tooteid ei tohi pärast märgitud kuupäeva müüa ega tarbida, sest need võivad ohustada inimese tervist.

“Parim enne” näitab aga toidukauba minimaalset säilivustähtaega ja viitab eelkõige toidu kvaliteedile. Selliseid tooteid võib pärast tähtaja kukkumist müüa ning ka tarbida.

Potisepp tõdeb, et uuringute järgi jälgitakse toidupakenditelt tõesti kõige rohkem säilivusaegu. “Ometi leidub tarbijaid, kel “parim enne” ja “kõlblik kuni” sisu ei ole endiselt päris selge. Seetõttu on oluline ka jätkuv teavitustöö “parim enne” ja “kõlblik kuni” märgistuste teemal, seda eriti nooremate tarbijate suunal, kes kuupäevi vanematest täpsemalt jälgivad.”

Inimesed aga arvavad sageli, et ka “parim enne” kuupäev tähendab seda, et toit ei kõlba enam pärast kuupäeva kukkumist süüa. “Tegelikult on see paika pandud just toidukaupade parimaid maitse- ja kvaliteediomadusi silmas pidades, mis kuupäeva ületades hakkavad vähenema, kuid ei kujuta ohtu tervisele. Seega peaksid inimesed toidu tarbimisel ikkagi kasutama kõiki oma meeli – vaatama, nuusutama, maitsema – ja siis iseseisvalt hindama, kas toit on riknenud või tegelikult täiesti söömiskõlbulik,” õpetab Toiduliidu juhataja.

Riik üritab vähendada toidu raiskamist

2015. aastal tekkis inimese kohta keskmiselt 54 kg toidujäätmeid, raisatud toidu osa moodustas sellest 36%. Uuemate andmete kohaselt võib raiskamine olla veelgi kasvanud.

Sotsiaalministeerium, keskkonnaministeerium, maaeluministeerium ja rahandusministeerium koostavad tegevuskava, millega soovitakse vähendada toidujäätmete tekkimist ja edendada annetamist. Tegevuskava valmib 2020. aasta lõpuks. Kava koostamisse ja aruteludesse on kaasatud üle 40 partneri.

2015. aastal lepiti Euroopa Liidus kokku kestliku arengu eesmärgid 15 aastaks. See tähendab, et 2030. aastaks oodatakse ÜRO liikmesriikidelt, sealhulgas ka Eestilt, et poliitikad toetavad selle eesmärgi täitmist. Eesmärk on vähendada 2030. aastaks jaekaubanduse ja tarbijate tekitatud toidujäätmeid 50% võrra elaniku kohta.

“Samuti tuleks kasutada nö talupojamõistust ning veidi kauemaks seisma jäänud toodetest teha kuumtöödeldud toitu – ikka nii nagu meie vanaemad ja emad on teinud. Külmkapis tuleks toiduained panna kindlatesse kohtadesse (külmkappides on sageli isegi pildid peal, kuhu mis toode käib) ning jälgida, et värskemad tooted oleksid tagapool ja kiiremini tarbimist vajavad eespool. Väga palju on ju kinni meis enestes ning on ainult hea, et sellele probleemile tähelepanu pööratakse,” lisab ta.

Tere turundusjuht Katrin Tamme sõnul kasutatakse mujal maailmas juba praktikat, kus “parim enne” märgisega tootele kirjutatakse juurde, et seda võib tegelikult tarbida ka pärast kuupäeva kukkumist. “Ehk õpetatakse tarbijat, kuidas ära tunda toit, mis on juba roiskunud. Näiteks kohupiimakreem võib olla söögikõlblik ka nädal hiljem, see ei ole kindlasti meie soovitus, aga inimene peaks selle ise ära tundma.”

Sama räägib Farmi Piimatööstuse müügidirektor Allan Tohver, kes sel nädalal Toidupanga korraldatud konverentsil ütles samuti enda ettekandes, et “parim enne” ei tähenda automaatselt toidu riknemist pärast märgitud kuupäeva. “Alati ei ole mõistlik piimatoodet kohe peale kuupäeva kukkumist ära visata, vaid vahel saab seda tegelikult veel mitu päeva tarbida, nii otse kui ka muu toidu valmistamisel. Meie teeme oma toodete säilekatseid palju ekstreemsemates tingimustes kui seda on tavaelu.“