Baltika endine juht Mae Leyrer: töötajad ei julgenud avalikult rääkida, nad kartsid eksida, sest neid vigu karistati
Baltika eelmine tegevjuht Mae Leyrer rääkis neljapäevasel ettevõtluskonverentsil avameelselt, milliste väljakutsetega Eesti suurima moetootja eesotsas tegutsetud aasta jooksul kokku puutus.
Mae Leyrer (endine Hansen) vedas Baltikat 14 kuud kestnud lepingu alusel, kuni andis tänavu mais ohjad üle itaallasele Flavio Perinile. Praegu Viini majandus- ja äriülikooli nõuandekoja presidendina töötav Leyrer avas Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor korraldatud konverentsil uusi tahke, millega Baltikas kokku puutus.
Enam kui paari kümnendi pikkuse rahvusvahelise juhtimiskogemusega Leyrer toodi Baltikat sõna otseses mõttes päästma. Ta algatas ettevõtte strateegilise pöörde, vähendades püsikulusid 1,1 miljoni euro võrra ja viies ellu mitmeid suuri muutusi.
„Sattusime nn. topeltkriisi. Kümme aastat järjestikust kahjumi tootmist tähendas ettevõttele finantskriisi. Seda ma Baltikasse lahendama tulingi. Siis saabus aga uus ja ootamatu külaline, koroonakriis," meenutas Leyrer tagantjärele juba naerusuiselt. „Ja tegelikult mõjus see teine kriis Baltikale positiivselt. Miks? Sellepärast, et nüüd saime võimaluse mitmed juba niigi kavandatud muutused ellu viia palju kiiremini."
„Aga peamine oli hoopis ettevõtte sisemise kultuuri muutmine," rõhutas ta mitmel puhul. „Töötajad kartsid eksida. Neid aheldas hirm, sest nende vigu karistati. Nad ei julgenud koosolekutel isegi avatult rääkida. Tuli luua keskkond, kus igaüks tahaks ja julgeks olla avameelne ning et saaksime hoopis koos vigadest õppida. Me kõik ju vääratame, kriisiajal veel eriti. See on paratamatu. Lõpuks muutusime nii ühtseks, et vähemalt mulle pakkus see võrratu tunde!" rääkis Leyrer emotsionaalselt.
„See oli meeletult huvitav, aga ka keeruline aeg. Kindlasti mu senise karjääri suurim väljakutse. Olen alati harjunud jälgima, et mu meeskonna liikmed läbi ei põleks. Nüüd sattusin silmitsi olukorraga, kus pidev 24/7 rabamine hakkas mõjuma mu enda tervisele. Paljud asjad olid veel halvemas seisus kui oskasin eeldada. Iga järgmise kivi pööramine avas justkui uue Pandora laeka. Tahtsin liiga palju kive korraga pöörata. Kurnasin läbi nii enda kui terve tiimi, saamata aru, et ma ei saa teistelt 24/7 töötamist nõuda," tunnistas Leyrer.
Kriisid on hädavajalikud, sest avavad silmi
Oma ettekandes peatus Leyrer pikemalt tahkudel, mis muudavad kriisiaja ettevõtetele võimaluseks, mitte ei löö neid jalust.
„Iga muutus pakub juba iseenesest võimaluse. Võimaluse teha midagi senisest paremini või halvemini. Ja seepärast annabki iga kriis uue võimaluse. Aga muutus peab olema läbimõeldud ja otsustav," tutvustas kolmel kontinendil ja enam kui kümnes ettevõttes strateegiaid kujundada aidanud Leyrer lähenemist.
„Enamasti ju näeme, kuidas juhid ja ettevõtted eluvooluga lihtsalt kaasa kulgevad. Hoiduvad muretsemast ja jälgivad üksnes rahavoolu. Tegelikult tähendab see mõistagi enesepetmist ja probleemide eiramist. Kui aga saabub kriis, avatakse silmad, märgatakse puudujääke ja reageeritakse. Seepärast ongi kriisid vahel hädavajalikud - eriti suurettevõtetele, tervetele majandustele ja isegi riikidele. Iga kriis mõjub äratuskellana ja viib uue tõusuni. Ka koroonapandeemia," põhjendas Leyrer.
Ta avaldas veendumust, et just kriisides ilmnevad tõelised juhiomadused ning võtmeks kujuneb igakülgne tihe, aus ja avatud suhtlus. „Suhtlus oma tiimiga peab niikuinii olema tihe ja avatud, ka nn rahuajal. Aga eriolukorras veel tihedam ja avatum. Samuti ei tohi karta olukordi, kui pead otsuseid ümber vaatama või alluvatele ütlema: „Ma ei tea täna veel, milline on lahendus." Aga kui lisad, et me kindlasti leiame lahenduse, hoiad paanika kindlasti ära."
Ta tõi samal teemal näite ka Baltika-ajast: „Kui teatasime reorganiseerimisest, tegi meedia kohe järelduse: Baltika on pankrotis. Vaid mõni minut hiljem muutusid meie telefonid punaseks. Kliendid muudkui helistasid ja muretsesid: te olete pankrotis, aga kas ma ikka saan tellitud kauba kätte? Pidime kiirelt reageerima. Juba poole tunni pärast said kõik kliendid rahustava kirja. Paanika vaibus kohe."
Leyrer tõi vastupidise näite enda kurvast kogemusest lennufirma Lufthansaga: „Olime ostnud lennupiletid Prantsusmaale ja nende eest ka tasunud. Sama lugu majutusega. See pidi olema sünnipäevakingitus mu abikaasale. Ootasime oma imelist puhkust. Kuni saabus teade, et viiruse tõttu on lennud Prantsusmaale tühistatud," kirjeldas Leyrer. „Hotellist võeti kohe ühendust ja teatati: tagastame eriolukorra tõttu teile kogu raha. Mida tegi samal ajal Lufthansa? Vaikis. Helistasin ise kümmekond korda, ootasin vahel tunni, vahel pool, kuni kõne alati katkes. Nädalaid hiljem läkitasin neile kirja. Ei mingit vastust. Lõpuks suutsin sotsiaalmeedia kaudu tähelepanu pälvida. Lubati lähipäevil raha tagasi kanda. Kulus veel kuid, kuni see lõpuks juhtus. Kiire, ausa ja kliendi suhtes avatud suhtluse korral ei teinuks ma viivitusest numbrit, nüüd küll."
