Teel jälgimisühiskonna poole: koroonapandeemia varjus hakkasid riigid inimeste õigusi veebis piirama. Ka Eesti kohal pole taevas pilvitu
(2)
Valitsused üleilmselt on kasutanud Covid-19 pandeemiat ettekäändena, et laiendada internetis inimeste jälgimisvõimalusi ja nende kohta andmete kogumist, tsenseerida kriitiliste seisukohtade esitamist ning luua ühiskonna üle paremat kontrolli võimaldavaid tehnoloogiad, selgub Ameerika mõttekoja Freedom House värskelt avaldatud 2020. aasta internetivabaduse raportist.
Viimased kümme aastat internetivabaduse olukorda 65 riigis jälginud mõttekoja sõnul on internetivabaduse olukord üleilmselt kogu selle aja jooksul vaid halvenenud. Viimase aasta jooksul ehk perioodil 1. juunist 2019 kuni 31. maini 2020 on olukord läinud kehvemaks 26 riigis ning mõnevõrra paranenud 22 riigis. Iseäranis tugevalt on vaadeldud perioodil internetivabadus kahanenud sellistes riikides nagu Myanmar, Kõrgõzstan, India, Ecuador ja Nigeeria.
Internetivabaduse olukord on neljandat aastat järjest halvenenud ka Ameerika Ühendriikides, kus nii keskvalitsuse kui kohalikul võimutasandil kasvanud inimeste jälgimise viisid on hakanud juba ohustama ameeriklaste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Presidendi määrused, mis piiravad sotsiaalmeedia kasutust, on seadnud ohtu USA üleilmse internetivabaduse liidri rolli, märgivad raporti koostajad.
Kasvamas on ka kübersuveräänsus ehk olukord, kus riigid on hakanud erinevatel viisidel piirama oma kodanike ligipääsu üleilmsele veebisisule kas siis läbi oma riikliku internetivõrgu loomise teel – nagu on lubanud riiklike hädaolukordade puhul teha Venemaa – või kus piiratakse veebikontakte välimaailmaga – nagu tegi Iraan pärast seda, kui politsei surus vägivaldselt massiproteste maha.
Eesti on jätkuvalt väga kõrgel kohal
Raportist selgus, et Eesti riik on internetivabaduse poolest maailmas esirinnas, mida väljendavad 94 punkti 100-st võimalikust. Eesti raporti koostas sellel aastal Freedom House kutsel Proud Engineers, kus töötavad digiühiskonna eksperdid, kelle töö on nõustada digiarengu tegevusi nii Eestis kui välisriikides.
Freedom House’i internetivabaduse indeksi koostamisel hinnatakse kolme kategooriat – juurdepääsu internetile ja võrguühendusi, piiranguid veebisisule ning kasutajate õiguste kaitset. Täispunkte ei saanud Eesti nelja põhjusel.
Ühe miinuspunkti tõi näiteks maksu- ja tolliametile antud kohustus blokeerida Eestis tegutsevad ebaseaduslikud hasartmängusaidid. Hetkel on selles nimekirjas üle 1500 veebilehe. Kuigi selle puhul on avaldamise piirang põhjendatud, on tegu siiski riigi poolt seatud keeluga teenusepakkujate suhtes.
Kaks miinuspunkti tõi kohtujuhtum, kus ühe ettevõtjaga seotud loos mindi Postimehe ja selle autorite vastu ning kohus kohustas väljaannet kõnealune lugu veebiväljaandest eemaldada ning nii autorid kui väljaanne pidid maksma ka trahvi. Tegu oli olukorraga, kus siis kas riik või teised institutsioonid, sh kohus saavad sundida väljaandeid üles laetud sisu eemaldama.
Ühe miinuspunkti tõi Eestile see, et valitsus või teised mõju omavad grupid saavad manipuleerida veebis leiduva infoga enda huvide edendamiseks. Ühe näitena seejuures on toodud Postimehega seotud kaasus, kus ajakirjandusvabadus sattus kahtluse alla. Nendele Postimehe toimetuses kerkinud enesetsensuuri juhtumitele on tähelepanu pööranud ka piirideta ajakirjanikud oma hiljutises raportis. Ka viidatakse selle miinuspunkti juures poliitikute mõjutustegevusele meediaväljaannete suhtes, sh valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade esindajate sõnavõttudele konkreetsete ajakirjanike ning toimetuste kohta.
Viimase miinuspunkti tõi Eestile teenuspakkujate metaandmete kogumise ja säilitamise kohustus, mis on kehtestatud elektroonilise side seadusega, mida on kritiseeritud, kuna see annab võimaluse taotleda metaandmete kasutamist liiga paljudel juhtudel. Ehk kriitika on suunatud sellele, et teatud teenuste pakkujad on seadusega kohustatud võimaldama riigiasutustel nende kasutajaid jälgida.
Mõnel asjal tuleks silma peal hoida
Kuigi Eesti üldskoor on jäänud viimasel kolmel aastal täpselt samaks ja sel aastal asetab 94 punkti Eesti üldarvestuses 95 punktiga Islandi järel teisele kohale, ütlevad raportisse Eesti osas sisendi andnud Proud Engineers analüütikud Hille Hinsberg ja Laura Kask, et just nendel asutustel, kelle roll on tagada internetivabadusega seotud õiguste järelevalve – näiteks tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet, andmekaitse inspektsioon ja õiguskantsler, tasub hoida teatud teemadel silm peal.
„Üks asi, mida võib selle raporti järeldusena öelda, on see, et on täitsa võimalik, et me oleme liiga vabad,” märkis Hille Hinsberg. „Me saame selle üle olla väga-väga uhked, et meil on põhilised asjad paigas ja hoitud, aga praktika on see, kus asi läheb kirjuks,” põhjendas kodanikuühiskonna ja digivalitsemise ekspert. Nii toovad Hinsberg ja Kask välja neli murettekitavat tendentsi, mis võivad järgmistel aastatel Eesti senist positsiooni oluliselt mõjutada.
Üks neist puudutab andmete kasutamise suuremat läbipaistvust. Kuigi Eesti on üks väheseid, kui mitte ainuke riik maailmas, kus kodanik saab vajaduse korral näha, millised riigiasutused on teinud erinevates riiklikes registrites tema kohta päringuid, reageeris avalikkus valuliselt siseministeeriumi hiljutisele ettepanekule tekitada sellistele sõnumirakendustele nagu Skype ja Whatsapp nn tagauks, et korrakaitseorganid saaksid kriminaalmenetluse raames inimeste infot jälgida.
„Juhul, kui see läheks läbi, siis see oleks absoluutne sõnumisaladuse kahjustamine,” märkis Hinsberg. Ehk sellise tagaukse loomine rahvusvahelistele rakendustele muudaks nende kaudu toimuva suhtluse juba olemuselt ebaturvaliseks. Samas selliseid riike, kus sellised tagauksed on riigi jaoks loodud, maailmas ikkagi leidub. „Hiina on musternäide sellest, kuidas asju mitte teha,” nentis ekspert.
Muret teeb analüütikutele ka valeinfo leviku võimalused ehk nö alternatiivmeedia kanaleid ning puudulik kontroll nende sisu üle. „Kui ajakirjandusel on eetikakoodeks ja ilmselt ka mingid toimetuse sisemised kokkulepped või eeskirjad, kuidas käituda ja mitte käituda, aga mida teha nende kanalitega, mis on küll veebiväljaanded, aga ei ole ajakirjandus. Neid on väga palju,” ütles Hinsberg.
Ta juhib seejuures tähelepanu hiljuti avaldatud rahvusvahelisele valeinfo indeksile, kus on juhtumianalüüsina vaadeldud just Eesti meedikanalite usaldusväärsust. „Sealt tuli välja, et väga paljudel veebikanalitel puudub igasugune läbipaistvus, mis tähendab, et tavaline tarbija ei saa selles veebiruumis aru, kes on selle veebiväljaande omanik, kes seda rahastab, kas seal on või millised erakondlikud huvid taga, millist hea tava kokkulepet järgitakse,” loetles Hinsberg.
Siinjuures märkis ta, et kui ajakirjanikku saab väga selgelt tema poolt avaldatava sisu osas vastutusele võtta – näiteks minna kuni kohtuni välja –, siis alternatiivmeedia kanalid sarnastele reeglitele ei allu, seal on võimalik minna üksikisikul vaid üksikisiku vastu. „Mulle tundub, et sellest lahendusest ei ole räägitud ehk millist tüüpi regulatsioon inimest siin kaitseb või vastutusele võtab,” sõnas kodanikuühiskonna ja digivalitsemise ekspert.
Kolmanda asjana juhivad analüütikud tähelepanu interneti kättesaadavuse ja hinna küsimusele, viidates seejuues ennekõike kevadel Eesti Ekspressis avaldatud lugudele, mille põhisõnum oli, et turuliider Telia küsib nii eraisikutelt kuid eriti ettevõtetelt kiirem ühenduse eest väga kallist hinda. See on näide piirangust vabale juurdepääsule: faktiliselt on internet olemas, aga selle kasutamine loob kasutajate hulgas ebavõrdsust.
Neljandana tekitab küsimusi juba eelpool mainitud elektroonilise side seadus ja andmete säilitamine, kus Eesti ootab Euroopa Kohtu arvamust seaduses sätestatu osas, mis kohustab veebiteenuse pakkujaid ja teisi tehnoloogiafirmasid võimaldama riigiasutustel nende kasutajaid jälgida. Esimene indikatsioon on tulnud Euroopa Kohtu kohtujuristi ettepanekust, kus rõhutatakse, et andmete kasutamine riigi pädevate asutuste poolt peab kindlasti olema proportsionaalne rikkumise raskusega ja selle hindamine peab toimuma juba enne andmete väljaküsimist sideettevõtjate käest.
Isikute õiguste kaitse püsis kriisi ajal Eestis väga kõrge
„Mida Eesti ei tee – meil ei ole sellist valdavat, tehnoloogia abil jälgimist võimalik teha,” rõhutas Hinsberg peamist erinevust, millega me siiski teistest Freedom House’i raportis vaadeldavatest riikidest erineme.
Samas tõdes ta, et väiksemal määral, näiteks kriminaalmenetluses saab politsei piisava põhjendatuse korral ka Eestis taotleda telekommunikatsiooni ettevõtete kaudu inimeste jälgimist. Neid juhtumeid jääb umbes 1700 kanti aastas. Õiguskantsler, kes teeb iga-aastaselt pistelist kontrolli, leidis, et antud load olid õiguspärased.
Ka tuli Eesti erinevus välja kevadisele Covid-19 pandeemiale reageerimisel. Kuigi Eestil läks kauem aega, et oma koroonaäpiga välja tulla, on selle arendamise alla pandud aeg täiesti end õigustanud, kuna erinevatel väga paljudest teistest riikidest, ei riivata selle äpi kaudu andmeid kogudes mitte mingil moel Eesti kodanike õigusi.
Kuigi Freedom House’i raportisse sisendi andnud 65 riigist 54 riigis on sellised koroonaäpid olemas, siis suuremas osas nendest äppidest esineb ühel või teisel viisil kodanike õiguste riivet.
Kuigi eriolukorra ajal oleks saanud ka Eesti valitsus peatada kodanike õigusi teatud ajaks, siis kriisi ohjamiseks kehtestatud piirangutega seda siiski kordagi ei tehtud. „Vastukaaluks paljudes riikides võeti kohe vastu õigusaktid, millega öeldi, et teie õigused – kaasa arvatud sõnavabadus – enam ei kehti,” märkis Hinsberg.
Näiteks vähemalt 45 riigis arreteeriti ajakirjanikke, ühiskonna aktiviste ja teisi avaliku elu tegelasi, kes avaldasid kevadel koroonakriisis kriitilisi seisukohtasid. Vähemalt 28 riigis tsenseeriti teatud määral osade veebilehtede ja sotsiaalmeedia sisu, mis seadsid valitsuse tegevuse ja tervishoiualased soovitused kriisis kahtluse alla.
Seetõttu on Freedom House’i värske raporti üks järeldusi, et koroonapandeemia lõi globaalses plaanis olukorra, mida on selle järel väga raske tagasi pöörata. „Kui need regulatsioonid on vastu võetud – küll paanikaolukorras ja superkiiresti, aga vajalike põhjendustega –, siis väga raske on võimalik neid tagasi kutsuda,” põhjendas ekspert.
Covid-19 pandeemiaga seoses uuris Freedom House värske raporti koostamisel ka seda, kas sellega seoses ilmusid internetiteenustesse ka peidetud tasusid. Eestis seda ei juhtunud.
Värsked arengud võivad Eesti positsiooni oluliselt muuta
Hinsberg tõdes, et kindlasti avaldab Eesti järgmise aasta positsioonile tugevalt mõju riigi plaan hakata riikliku julgeoleku kaalutlusel ette kirjutama, mis riikidest pärit tehnoloogiat ja tarkvara tohib kasutada. Seda, et selline asi on Eestil plaanis, tunnistas hiljuti intervjuus Fortele Eesti küberturvalisuse juht Raul Rikk. „See on ikkagi päris märkimisväärne muutus,” nentis ekspert.
Tema sõnul on see täpselt see, mida juba teistes riikides tehakse. „Ei avalik sektor ega ka mõnedel juhtudel erategijad ei saa enam valida, kust nad need tehnoloogiad võtavad, siis see on täiesti otsene vabaduse piiramine,” rääkis Hinsberg. Isegi, kui sellel on head põhjendused – antud juhul riiklik julgeolek – oleks tema sõnul sellest parem variant seada mingid kindlad kriteeriumid, millele tarkvara ja riistvara peab vastama.
