VILJA KÜSIB | Aivo Takis: mis asi see karantiin on? Koduarest välismaal käimise eest!
Teie kaudu saab lennata Küprosele, Kreeka saartele, aastavahetuseks kutsute Taisse, Kuubale, Vietnamisse. Kes neid reise ostab? Ma küll ei julgeks midagi osta, valitsus võib ju kohe ära keelata.
Tegelikult saab reisida igale poole. Endiselt on peaaegu kogu maailm meie jaoks lahti. Mõned üksikud riigid on kinni, näiteks Austraalia, Uus-Meremaa, USA, Jaapan. Et inimesed ei söanda reisida nii palju, nagu nad muidu reisivad, selle põhjuseks on valitsuse piirangud. Inimestelt on võetud võimalus oma reise ette planeerida.
No täpselt, ma küll ei julgeks osta.
Saan aru. Isegi kuu aega ette on praegu võimatu planeerida. Kuigi normaalne oleks näiteks koolivaheaja reisi kuus kuud ette planeerida.
Aga miks niimoodi üldse müüte? Kui reis jääb ära, peate ju raha tagasi maksma.
Ja maksamegi. Ei tohi isegi teenustasu endale jätta.
Tühi töö ju? Milleks?
Täiesti tühi töö. Põhjus, miks inimesed ei julge reisida, ei ole mitte see, et nad kardavad viirust. Või see, et issand, mis naaber minust arvab, kui ma reisile lähen. Põhjus on see, et inimene ei tea, kas ta satub tagasi tulles kohustuslikku karantiini või mitte. Isegi kui üks pereliige satub karantiini, siis osutuvad teised ju lähikontaktseks: nad ei tohi minna kooli ega tööle. Vanem ei saa minna tööle, kui laps peab kodus olema. Usun, et vanemad on sellest koduõppekohustusest juba päris tüdinenud.
Turismisektor on saanud valusalt pihta, kuni 90 protsendi ulatuses on tulnud tegevust koomale tõmmata. Kui palju olete teie pidanud inimesi lahti laskma?
Meil oli Estravelis kriisi alguses 150 töötajat. Praegu on neist järele jäänud sada, nii et kolmandiku oleme koondanud. Tihti küsitakse, miks oleme koondanud nii vähe, sellal kui käive on kõvasti kukkunud. Eelmise aasta septembris oli meie käive Eestis 6,6 miljonit. Sellel aastal üks miljon.
Kui palju olete isiklikult vaesemaks jäänud?
Seda ei tahaks ma kommenteerida. Kindlasti on minu netoväärtus kõvasti kahanenud, aga mitte veel poole võrra. Estravel 32 eduka tegevusaasta jooksul Eesti ja viimaste aastate jooksul ka teiste riikide turul oleme suutnud kasumi reinvesteerimise teel omakapitali niivõrd suureks ajada, et elame ära - ka siis, kui koroonakriis veel jätkub.
Kas elate ära ka siis, kui riik üldse appi ei tule? Ja terve turismisektor?
See on küsimus hiromandile. Kui riik midagi juurde ei anna.... Ma ausalt öeldes ei loodagi, et sealt midagi tuleb.
Turismifirmade liidu juht Tiir Pruuli ikka loodab.
Muidugi me loodame. Eelmine, seni ainus toetus - sest töötukassa meedet ma ei pea toetuseks sektorile, kuna seda said kõik...
Väliskaubandusminister Raul Siem viitas, et saite 25 miljonit kevade peale, palju sellest teile tuli?
Turismisektor ja reisisektor on eri asjad. Reisisektor kuulub turismisektori sisse.
Palju te saite?
Me saime 60 000. See tundub võib-olla suur summa ja väikese firma jaoks ta ongi suur. Meie jaoks katab see ühe kuu sotsiaalmaksu. Mitte palgafondi, vaid ainult sotsiaalmaksu. Ja ainult ühe kuu! Kevadel ei katnud sedagi. Uus toetus, millest kuluaarides on kuulda olnud, on samamoodi maksimum peal, samamoodi räägitakse 60 000st. Meid see aita, aga meie ärimudel ei olegi üles ehitatud toetuste peal elamisele.
Kui need EASi jäägid, see 5,8 miljonit eurot, lõpuks turismifirmadele eraldati, oli nii liidu juht Tiit Pruuli kui ka paljud teised ettevõtjad ikka päris vihased. Küsiti ju 80 miljonit. Nüüd on ootusi kärbitud: oleks hea, kui saaks kas või 45 miljonit.
See 5,8 miljonit ei olnud mingi uus toetus, nagu seda on vahel püütud esitada. Need olid tõepoolest kasutamata jäänud toetuse jäägid.
Mis tegi umbes tuhat eurot ettevõtte peale.
Me peame defineerima turismisektori. Turismisektorit ei ole ju ametlikult olemas. On reisiettevõtjad. Turismiettevõtjate alla käivad ju ka hotellid, kauplused, transpordiettevõtted, taksod...
Hotellidel ja restoranipidajatel on omaette liit. Aga kuidas ikkagi kätte saade see 45 miljonit? Mida te Tiit Pruulile soovitaksite, et ta kas või poole esialgu soovitud summast koju tooks?
Mul on Tiit Pruuli võimetesse suur usk. Ta on väga hea lobitegija. Tema võime inimestega läbi saada on palju parem kui minul. Ta oskab kindlasti leida lähenemisnurki, mida mina leida ei oskaks.
On see mõistlik plaan, et 70 protsenti palgast või maksta riik ja 30 ettevõte? Et nii jääks sektor kevadeni ellu?
See on mõistlik. Me töötame kuues riigis. Mulle meeldib näiteks tuua Soomet, kus meil on kaks bürood. Soomes oleme oma töötajad saatnud sundpuhkusele. Seda võimalust Eestis ei ole, ei ole kunagi olnud, kuigi praegu oleks seda vaja. Ainsana nendest riikidest, kus me tegutseme, ei ole ümber tehtud ega leevendatud tööseadust. Kehtivad täpselt needsamad reelgid, mis enne kriisi. Soomes saata inimesed sundpuhkusele saata ja me ei maksa neile selle aja eest mitte midagi – küll aga maksab riik. Riik maksabki keskmiselt 70 protsenti palgast sunnitud puhkusel olemise ajal. Seda võib teha 200 päeva järjest. Siis võib töötaja nädalaks tööle tuua ja ta jälle 200 päevaks sundpuhkusele saata.
No aga oletame, et Pruuli räägib raha välja. Saate oma 70 protsenti ja panete ise 30 juurde. Venitate kevadeni välja. Mis edasi? Võib-olla osutub see lihtsalt suure häda edasilükkamiseks?
Jah, ega keegi ei teagi, kuidas läheb. Toon veel näite, mulle kohe meeldib näiteid tuua. Austraalias, kus on riiklikult kehtestatud piirangud nagu Eestiski, maksab riik kinni kõigi meie töötajate palga koguulatuses alates selle aasta aprillist tuleva aasta märtsini. Kui selgub, et kriis ei ole selleks ajaks läbi, maksmine pikeneb. Kogu palga kinnimaksmine tähendab seda, et meil ei ole üleüldse mingeid kulusid. Inimesed on tööl, teevad, kui midagi teha on, ja kui ei ole, siis ei tee midagi. Kogu palk tuleb riigi käest.
Riigil ei ole ju mingit oma raha. See on minu, maksumaksja raha, mille eest nad kodus istuvad. Seega, kui Raul Siem ja Jüri Ratas ütlevad, et peate kohenema, siis on neil ju õigus? See ongi äri: tugevamad jäävad ellu, nõrgemad panevad kõrvad pea alla.
Jaa, täiesti õige. Ja võiks ju küsida, miks me koondasime ainult kolmandiku. Miks ei koondanud kõiki, miks teeme heategevust? Meil on kohustused. Me peame neid tööl hoidma. Meil on palju avaliku sektori, sh riigisektori hankelepinguid, mis ütlevad: me peame iga päev olema valmis selleks, et homme hakkavad tellimused tulema. Ükski meie riiklike hankelepingupartneritest ei ole meile teatanud, et võite vabalt võtta, me ei telli teilt kuu aega midagi. Me oleme kohustatud valmis olema, selle pärast hoiamegi inimesi tööl.
Me peame rääkima sellest, mis sünnib Taavi Aasa peas, sest tema on see, kes ütleb, kuhu tohib lennata ja kuhu mitte. Kas teie olete aru saanud?
Lühike vastus: ei ole. Pikem vastus: ei ole mingit mõtet lennugeograafiat piirata. See on juba anekdootlik: kui juba saab keelata-käskida, siis tehakse sead suurima heameelega. Euroopas ei tee seda keegi. Peale kahe riigi – üks on Eesti ja teine on Läti. Lätlastest võib veel natukene aru saada, neil on riigile kuuluv lennufirma Air Baltic, kes katab Riia lennujaamast põhilised sihtkohad ära. Ka seal kehtib geograafiapiirang, aga inimesed lendavad lihtalt ümberistumistega. Aga ka sel juhul teeb inimene vähemalt pooled lennud Air Balticuga. Nii et nende poolt vaadates on asjal mingi mõte. Eesti poolt vaadates ei ole mitte mingit mõtet.
Olete viidanud, et meil on lendude piiramisel poliitilised põhjused. Mida te täpsemalt silmas peate?
Et reisimine on demoniseeritud, seda märkasime viimase paari kuu jooksul. Tugevnesid üleskutsed rahvale: ärge reisige. Reisimine on kahjulik, see toob riiki viirust. Selle asemel sõitke ringi Eestis, külastage näiteks Ida-Virumaad – mida mina küll ei soovitaks praegu teha.
Või spaasid, kus me oleme üksteisele päris lähedal.
Või sõita ühistranspordiga ilma maskita, mis on kümme korda hullem kui kontrollitult välismaale minna.
Miks nad teevad seda?
Olen veendunud, et seda tehakse poliitilistel põhjustel. Valida on kahe halva vahel. Lugesin just eile uudist, milles Taavi Aas ütles: „Kui välisreiside piirangud kaovad, siis võivad asemele tulla siseriiklikud piirangud.” See ütleb kõik ära. Siseriiklikke piiranguid kasutatakse Euroopas ja maailmas palju primaarse vahendina viirusnakkuse kontrolli alla saamiseks. Eestis neid ju ei ole, sest sellised piirangud on suurema osa rahva seas ebapopulaarsed. Keegi ei taha ju maski kanda. See on küll väikene tüli, aga siiski tüli.
Nii et lende keelatakse selle pärast, et ei peaks kehtestama maski kandmise kohustust?
Just nimelt. Kuni eilseni ütlesin seda mina, aga eile ütles ma majandusminister selle välja: kui tahate välisreiside piirangute kadumist, siis paneme teile siseriiklikud piirangud peale. Sunnime teid maski kandma! Paneme kinni restoranid ja klubid. Vaat siis! Vastandatakse meie põhiseaduslikku õigust riigist lahkuda ja riiki tagasi tulla ning selle eest mitte karistada saada. Sest mis see karantiin on? Koduarest kaheks nädalaks. Karistuseks selle eest, et ma käisin riigist väljas. On ju?
Osale koalitsioonierakondade poliitikutest meeldiks väga, kui keegi kuskil ei käiks.
Kui võrrelda välisreiside piirangute jätkumise mõju mujal Euroopas kehtivate piirangutega kehtestamisega siin, siis viimasel on valijatele kordades suurem mõju. Ilmselt kardetakse valijate eelistuste muutumist. Populaarsust on taga ajanud kõik valitsused ja ega praegune pole mingi erand.
Mida te tundsite, kui Jüri Ratasel oli vaja Rootsi lennata ja Taavi Aas tegi selle võimalikuks – ja andis siis kiiresti välja määruse, mis tšarterlennud uuesti ära keelas? Tol korral soovitas õiguskantsler ettevõtetel kohtusse minna, te ei teinud seda.
Me ei ole seda veel teinud. See on praegu arutamisel. Otsust, et turismifirmade liit kohtusse ei lähe, pole tehtud. Aga mida ma tundsin... Mitte midagi. See on peaministri õigus tellimuslennuga lennata. Täiesti mittevajaliku rumalusena olen aga alati vaadelnud otselendude piiramist, sest teised Euroopa riigid ei tee seda.
Miks te Hillar Tederist eeskuju ei võta ja Porto Francot ei tee?
Ma ei ole kunagi ühtegi erakonda kuulunud ja ei kavatse ka astuda, ettevõtja elu on niigi keeruline.
Annetamiseks ei pea erakonda kuuluma.
Ma ei ole kunagi ühelegi erakonnale annetanud. Porto Franco asjus võin öelda, et olukord on ebaõiglane. Kui ühele ettevõttele antakse soodsa intressiga laenu, aga teisele... Näiteks top 10 hulka kuuluv reisiettevõtja oli sunnitud küsima käibelaenu, sai seda Kredexist 6 protsendiga, st üle turuhinna. Lisaks nõuti lepingutasu. Pluss omanike käendus ja nõudmine, et kinnisvara tuleb hüpoteeki panna. See ei ole normaalne.
Leedu, palun, ei ole kaugele minna. Seal sai meie tütarfirma ilma keerulise asjaajamiseta kohalikult Kredexilt laenu 0,19protsendise intressiga. Kaks laenu õieti, kolmeks ja viieks aastaks. Omanike käest ei nõutud mingit tagatist.
Vaatame ettepoole. Oletame, et saate kevadeni hakkama. Mis edasi? Pluss veel see: aeg, mil inimesed reisibüroode kaudu reisivad, on ju ikkagi läbi.
Ei ole.
Iga inimene võib ju endale ise lennupiletid osta ja hotellid broneerida.
Ja ostabki. Aga ta ei mõtle selle peale, et ostab ju tegelikult samamoodi reisibüroost, mitte lennufirmat. Kas teate, kui palju meie müügist käib internetis? Tellimine, vormistamine, väljastamine, maksmine, täiesti automaatne protsess. 20 protsenti meie müügist on selline.
Enamasti ostavad ikka inimesed ise omad piletid ega kasuta reisibüroosid.
Kasutavad küll, aga nad ise ei tea seda. Kui nad võtavad oma krediitkaardi ajaloo lahti ja vaatavad, kellele see raha tegelikult läks, siis vaatab sealt vastu reisibüroo nimi.
Te peate silmas neid MyTripe, Lol. Traveleid ei teisi selliseid. Aga saab osta ju lennufirma leheküljelt ja hotelli ka tema enda lehelt broneerida.
Aga inimesed ei tee seda. Nad ei võida sellega midagi. Hind ei ole madalam, tingimused ei ole paremad. Tegelikult ostavad nad ikka Bookingust, mis on reisibüroo, Skyscannerist ja Momondost, millest ostest maksab inimene kahele vahendajale, mitte ühele, nagu meie kaudu ostes. Ja seal taga istuvad ikka Kreeka ja Küprose firmad, mille omanikku sa ei tea. Sa ei saa lendu muuta või tühistada, sest seda lihtsalt ei ole lepingus kirjas.
