Värske analüüs näitab, et Eestis registreerib ettevõtte vaid iga viies e-resident
E-residentsuse programm käivitati Eestis 2014. aasta 1. detsembril. Selle kaudu on välisriigi kodanikel võimalik saada Eesti e-residendiks ja kasutada siinseid e-teenuseid. Viie aasta ja kümne kuu jooksul on Eesti e-residendi staatus antud umbes 73 400 inimesele. Kas seda on vähe või palju, uurib statistikaameti juhtivanalüütik Eve Telpt värskes blogipostituses.
Kui võrrelda kohalike mastaapidega, on see väga suur hulk inimesi: rohkem kui Pärnu, Viljandi ja Rakvere linnas elanikke (kolmes linnas kokku 71 800 inimest) ning rohkem kui on Eestis viimase viie aasta jooksul lapsi sündinud (aastatel 2015–2019 umbes 70 200 last).
Rekordaasta on siiani olnud 2018, mil lisandus üle 20 500 e-residendi ehk keskmiselt umbes 1700 uut e-residenti kuus. Eelmisel aastal tuli neid juurde ligi neljandiku võrra vähem – kuus keskmiselt 1300. Tänavu on uute e-residentide arv olnud enamikul kuudel mullusest väiksem (keskmiselt üle 1000 kuus).
Põhjust tasub otsida koroonaviirusest tingitud liikumispiirangutest, sest digi-ID kättesaamiseks peab e-resident isiklikult dokumendile Eesti saatkonda järele minema ja tõestama sõrmejälgede alusel isikusamasuse.
Esimesed e-residentide ettevõtted registreeriti 2015. aasta alguses. Käesoleva aasta septembri lõpu seisuga on e-residentide osalusel Eestis registreeritud kokku üle 14 200 ettevõtte. Aastani 2018 mitmekordistus ettevõtete arv iga aastaga: 2015. aastal registreeriti uusi ettevõtteid üle 300, 2016. aastal 1000, 2017. aastal 2000 ja 2018. aastal juba ligi 4000.
Senine rekordaasta on 2019, mil äriregistrisse pandi kirja ligi 4300 e-residentidega seotud ettevõtet. Tänavu seda rekordit suure tõenäosusega ei lööda, sest septembri lõpuks on lisandunud 15% vähem uusi ettevõtteid kui mullu samaks ajaks. Uute ettevõtete arv jäi eelmisest aastast väiksemaks eelkõige aprillis, mais ja augustis.
Eesti e-residentide seas on 173 riigi kodanikke. Kõige enam on Soome, Venemaa, Ukraina ja Saksamaa kodanikke, kuid esikümnesse mahuvad ka Hiina, Suurbritannia, India, Ameerika Ühendriigid, Jaapan ning Prantsusmaa. Uute e-residentide päritolu on aastate jooksul palju muutunud.
Programmi esimestel aastatel olid selges ülekaalus Soome kodanikud, aga nende osatähtsus on järjest vähenenud. Aastal 2015 moodustasid Soome kodanikud uutest e-residentidest 21%, 2019. aastal aga vaid 3%. Aasta 2018 paistis silma Aasia riikide domineerimisega – kõige rohkem uusi e-residente tuli Jaapanist ja Hiinast.
Kas ka ettevõttele saab päritolusildi külge panna? Otseselt mitte, sest ühe ettevõtte asutamisega võivad olla seotud mitmete riikide kodanikud. Kui aga loendada ettevõtete asemel nendega seotud inimesi (asutajad, osanikud, juhatuse liikmed jne), võib kodakondsuse kaudu teha järeldusi ka ettevõtete päritolu kohta.
Selle aasta septembri lõpu seisuga on iga viies e-resident olnud seotud vähemalt ühe ettevõtte registreerimisega. Riigiti on pilt aga erinev. Kui vaadelda vähemalt tuhande e-residendiga esindatud riikide kodanikke, siis on kõige rohkem ettevõtlusesse kaasatuid Hispaania ja Türgi kodanike seas (ettevõtte on registreerinud 30–31%), neile järgnevad Ukraina ja Saksamaa kodanikud (26–27%).
Seevastu näiteks Hiina ja Korea Vabariigi kodakondsusega e-residentidest on mõne ettevõttega seotud vaid 7%. Need arvud ei ole aga lõplikud, sest statistika näitab, et sageli ei asutata oma esimest ettevõtet kohe e-residendiks saades, vaid kuid või isegi aastaid hiljem.
