Valitsus lisas SARS-CoV-2 töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite nimekirja. Mida see tähendab?
„Bioloogilised ohutegurid võivad põhjustada töötajatel erinevaid haigusi – allergiaid, mürgistusi ja nakkuseid. Seega tuleb töökeskkonnas viia töötajate kokkupuude bioloogiliste ohuteguritega miinimumini. Praegusel viiruste leviku kõrgajal tuleb igal tööandjal hinnata riske oma töökeskkonnas ja võtta kasutusele mõistlikud meetmed nende leviku ennetamiseks. Olgu see siis hügieenireeglitest kinnipidamine, piisava ohutu distantsi hoidmine, töötajatele vajalike kaitsevahendite tagamine ning kindlasti ka haigena koju jäämise soodustamine,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik.
Muudatused on valdavas osas seotud bioloogiliste ohutegurite määruse lisade 1-3 muutmisega, mille raames täiendatakse töökeskkonnas esineda võivate bioloogiliste ohutegurite loendit uute ohuteguritega, ohurühmade ja märkustega ning uuendatakse ohutustasemete ja eriabinõude rakendamise loetelusid. Määruse muudatustest tulenevalt tekib tööandjatel kohustus uuendada vajaduse korral töökeskkonna riskianalüüsi, mille raames hinnatakse töötaja nakatumisohu laadi, suurust ja kestust, kui töötajad on või võivad olla ohustatud uutest bioloogilistest ohuteguritest, ning vajaduse korral võtta kasutusele meetmed riskide maandamiseks, kohandada töökohta ja teha muid tegevusi vastavalt bioloogiliste ohutegurite määruse sätetele.
Bioloogiliste ohutegurite määrust ning määruse lisasid muudetakse, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Komisjoni direktiivid (EL) 2019/1833 ja (EL) 2020/739, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/54/EÜ, mis käsitleb töötajate kaitset bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl. Määruse muudatused jõustuvad 24. novembril 2020.
Mis on bioloogiline ohutegur
Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid (bakterid, viirused, parasiidid, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.
Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded1“ § 2 kohaselt jagatakse bioloogilised ohutegurid ohurühmadesse. Ohurühmasid on kokku neli:
1. ohurühma ohutegurid teadaolevalt ei põhjusta inimese haigestumist, siia kuuluvad näiteks mesilasemürk, aga ka taimede eritatavad mürgid, maomürk jne
2. ohurühma ohutegurid võivad põhjustada inimese haigestumist ning seetõttu ohustavad töötaja tervist, kuid ei põhjusta nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu on olemas tõhusad ennetus- ja ravivahendid. Siia hulka kuuluvad näiteks legionelloos ehk leegionärihaigus ja puukborrelioos. Hetkel kuulub sellesse ohurühma ka COVID-19.
3. ohurühma ohutegurid võivad põhjustada inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist; võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale, kuid nende vastu on olemas tõhusad ennetus- ja ravivahendid. Siia ohurühma kuuluvad näiteks hepatiit ehk kollatõbi ja kopsupõletik.
4. ohurühma ohutegurid põhjustavad inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist ning võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu tõhusad ennetus- ja ravivahendid tavaliselt puuduvad. Siia ohurühma kuulub näiteks ebola-viirus.
Uus koroonaviirus kuulub kolmandasse ohurühma.
Tööandja kohustused bioloogilise ohuteguri osas koroonaviiruse kontekstis
Kõikide tööde korral, kus esineb bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute oht, peab tööandja töökeskkonna riskianalüüsi käigus kindlaks määrama töötaja nakatumisohu laadi, suuruse ja kestuse ning sellest tulenevalt hindama riski töötaja tervisele ja võtma tarvitusele vajalikud ennetusabinõud.
Kuna enamusel töödel puutub töötaja kokku teiste inimestega siis kokkupuude bioloogilise ohuteguriga on sel puhul alati olemas. Kui siiani kokkupuude kliendi või kaastöötajaga ei nõudnud eriliste meetmete tarvitusele võtmist ning riskihinne oli seega madal, siis täna on olukord muutunud, mis tähendab, et on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele. Nii tuleb olemasolevad riskihinnangud üle vaadata ning võtta kasutusele vajalikud meetmed terviseriski vähendamiseks. See, millised on konkreetses töökeskkonnas vajalikud abinõud, on iga tööandja otsustada, sest tema tunneb oma ettevõtte tööd ja töökeskkonda kõige paremini. Riskianalüüsi olulisust rõhutame sellepärast, et ei ole võimalik leida häid lahendusi, kui ei ole selge, milles probleem täpselt seisneb. Kui mõte riskianalüüs läbi viia, tundub suure ülesandena, siis selle hõlbustamiseks selgitame allpool, millele bioloogiliste ohutegurite puhul peaks tähelepanu pöörama.
Bioloogiliste ohutegurite täiendatud nimekirjaga on võimalik tutvuda siin. Täpsema tööandja juhisega bioloogilise ohuteguri kohta saad tutvuda siin.
