Ettevõtlusõpetaja Jane Mägi: väärtusloome peaks olema elementaarne igal elualal, mitte ainult ettevõtluses

Me elame maailmas, kus kõik on kõigega seoses. Eriti teravalt tuleb see esile kriisiolukorras, kus lahendus sõltub meie kõigi panusest. Enesekeskne mõtteviis „peaasi, et mul on hea“ ei toimi enam ja igaüks peaks mõtlema ka sellele, mis on tema tegevuse mõju kellelegi teisele – peres, kogukonnas, ühiskonnas. Kuidas sellist väärtustloovat mõtteviisi juba koolis arendada, kirjutab Kuressaare Ametikooli IT ja ettevõtluse õppesuuna juhtõpetaja Jane Mägi.

Väärtuste loomine teistele algab iseendast, kuna iseseisvus ja enda eluga toimetulek tähendab ju ühtlasi ka toimetamist ja panustamist ühiskonnas. Lisaks endaga hakkamasaamisele eeldab väärtusloome aga ka mitmeid teisi olulisi oskusi.

Väärtusloome on otseselt seotud loovuse ja probleemide lahendamise oskusega. Oskused kujunevad ja arenevad läbi tegevuse ning see kehtib ka loomise ja probleemide lahendamise puhul. Kuidas aga suunata noori probleemide lahendusele mõtlema ja enda vastutust nägema? Alustada tuleks probleemide märkamisest ning põhjus-tagajärg analüüsi kaudu tegeliku olukorra mõtestamisest. Tihti on just probleemi mõistmine selle protsessi keerulisem ja aeganõudvam osa, milles õppija tuge vajab. Suhteliselt kasutu on asuda lahendama probleemi, mida ei mõisteta või mida võib-olla sellisel kujul ei eksisteerigi.

Ka ettevõtluse alus on väärtuse loomine. Raske on ette kujutada, kuidas müüa sellist toodet või teenust, mida kellelegi vaja pole. Samadest alustest võiks lähtuda meie muud tegevused nii koolis kui ka laiemalt avalikus sektoris. Väärtuse loomine endale või teistele peaks muutuma loomulikuks igas töös ja tegevuses, millele ressursse kulutame. Vajame seda terve ja jätkusuutliku ühiskonna huvides, et igaühe vabadusega kaasneks ka vastutus.

Kahtlemata on koolil ja õpetajatel väga oluline roll ühiskonnas toimuva mõtestamisel ning noorte kujundamisel ennastjuhtivateks ja väärtust loovateks. Selle vastutusrikka rolli täitmine eeldab koolilt ja õpetajatelt aga pidevat arendustööd vastava õpikeskkonna, õppesisu ja -protsessi võimaldamisel, et keskkonnas toimuvaga kaasas käia.

Küllap on enamikus koolides õpikeskkonna kavandamisel ja õppetöö läbiviimisel loovuse ja loomise tähtsusega arvestatud. Väärtusloome, mis ühelt poolt toetub loovusele ja teistelt poolt analüüsioskusele, on jõudnud koolidesse ka läbi ettevõtlikkus- ja ettevõtlusõppe, mille raames viiakse läbi erinevaid projekte kogukonna heaks, ning luuakse uusi tooteid või teenuseid. Projektõppes on ka hästi palju võimalusi ka aruteludeks, miks me midagi teeme ja kelle jaoks, milline on ühe või teise tegevuse mõju. Õppimine läbi tegevuse, seda mõtestades, on ajamahukas, kuid mõjus.

Kõige otsesemalt mõjutavad õppijaid aga õpetajad ning nende esmane roll on õppimiseks võimaluste loomine. Seejuures tundub rõhuasetus liikuvat küsimuselt, millised peaksid olema õppekavad ja õppesisu, küsimusele, kuidas disainida õppeprotsessi ja milliseid meetodeid kasutada.

Õppeprotsessi juhib õpetaja ja tulemus sõltub sellest, kuidas ta seda teeb. Oleme küll harjunud, et õppija roll on kuulata ja teha harjutusi ning alles hiljem selgub, mis omandati, mis mitte. Paraku on kiiresti muutuvates oludes sellisest rollimudelist vähe kasu. Iseseisvus võimaluste ja riskide hindamisel, teadlik otsustamine ja vastutus nii ei kujune. Kaasaegne ja kaasav õpetaja teab, et parimaid tulemusi annab õppijate kuulamine ja mõistmine, toetava tagasiside kaudu õppimisprotsessi suunamine ja paindlik reageerimine.

Täiskasvanuõppes on õppijakesksus mõnevõrra loomulikum, sest igaühel on selgelt erinev stardipunkt ja taust ning õppija ise on teadlikum ja nõudlikum. Kuid sama loomulik võiks see olla igas vanuses õppija puhul, sobivaid meetodeid valides. Õppeprotsessi õppijatega koos analüüsides kujundame ühtlasi ka vastutust, ennastjuhtivust, kriitilist mõtlemist, analüüsi- ja probleemilahendusoskust. Selle kaudu juhime õppijat mõtestama enda põhitegevuse tähendust, põhjuseid ja tagajärgi ning võimaldame neile eluks vajaliku oskuse, mis on hästi ülekantav ettenägematutesse olukordadesse.

Õnneks on meil väga palju õpetajaid, kes kõike seda ja palju enamat igapäevaselt teevad. Samas peame arvestama, et õpetajate hea töö peab ka hästi kokku kõlama, vastasel juhul võib soovitud tulemus saavutamata jääda. Selles kooskõlas on võrdselt olulised nii õppesisu kui ka õpetamise meetodid, niisamuti see, kuidas need üksteist täiendavad. Kooskõla nõuab õpetajatelt palju nii-öelda tunnivälist tööd - hoolikat planeerimist, õpistsenaariumite koostamist, protsessi jälgimist, analüüsi ja arutelusid.

Kuni õpetaja tööd endiselt kontakttundide alusel mõõdetakse ja tasustatakse, siis see "kaadritagune" töö jääb sõltuma tööle pühendumise määrast, võimalustest, muudest kohustustest ja huvidest. Õnneks on meie koolidel ja õpetajatel siiski suhteliselt palju vabadust ise ettevõtlikud ja väärtustloovad olla, algatada, katsetada, arendada ning eelkõige vastutada meie inimvara väärindamise eest. Loodan, et ettevõtlik tegutsemine väärtuste loomisel saab ühiskonnas ja koolis veelgi paremini esile tõstetud ning muutub üha loomulikumaks.

„Edu ja Tegu“ on välja töötanud ettevõtluspädevusi arendava metoodika koolides rakendamiseks. Edu ja Tegu võrgustikus on täna üle 300 kooli, kus ettevõtlusõpet ja ettevõtluspädevusi igapäevaselt arendatakse.

Loe lähemalt

https://ettevotlusope.edu.ee/

Ettevõtlusõppe programmi „Edu ja tegu“ elluviimist toetab Euroopa Sotsiaalfond