Riigikontroll on öelnud, et tänapäeval riigieelarvest arusaamine tehtud Riigikogu liikmetele võimatuks. Majandusaasta aruandes sisalduv riigieelarve täitmise aruanne annab veidi täpsema ülevaate sellest, kuidas eelmisel aastal eelarveraha kasutati. Riigikogu suurde saali jõuab see teadmine kahjuks alles kaks aastat hiljem. Eelmise aasta riigieelarvet arutati 2018. aasta sügisel.

Jutud, mida räägiti kaks aastat tagasi riigieelarvet menetledes ja värske eelarve täitmise aruanne on nagu kahest erinevast maailmast. Erakonna Isamaa rahandusminister rääkis tookord eelarvet tutvustades, et see on koostatud ülejäägiga. Nüüd kaks aastat hiljem loeme aruandest, ülejäägist sai üle 2 protsendi suurune puudujääk SKPsuhtes. Majanduskasv oli eelmisel aastal 4,3% SKPst, eelarvet koostades arvestati 2% kasvuga. Maksutulud laekusid üle oodatu, ligi 10% rohkem kui aasta varem. See oli ilus aeg võrreldes praeguse kriisiajaga, aga ometi mindi juba tookord seda teed, et jooksvate kulude katteks tuli hakata laenu võtma. Aruandest saab teada, et valitsussektori võlakoormus kasvas 186 miljoni euro võrra. Aruandes on mustvalgel kirjas ka see, et valitsussektori investeeringud vähenesid, mitte ei suurenenud.

Sellel nädalal on teisel lugemisel 2021. aasta riigieelarve. Eelarve on koostatud tegevuspõhiselt. See tähendab, et eelarve tulud on enam-vähem arusaadavalt esitatud. Kulude pool on aga muudetud läbipaistmatuks.

Tegevuspõhises eelarves on kulud peidetud

Tegevuspõhine eelarve on üles ehitatud programmidena. Seal on meil näiteks transpordi programm. Selle programmiga eraldatakse raha liiklussurmade vähendamiseks, transpordisektori energiakulu vähendamiseks ja ühistranspordi osakaalu suurendamiseks. Programmi eesmärkide saavutamise abivahenditeks on maanteede ja raudteede ehitamine, bussisõidu korraldamine ja laevaliikluse käigus hoidmine. Kulude osas pole võimalik eristada isegi mitte seda, kui palju konkreetsele maanteeprojektile eraldatud rahast kulub projekteerimiseks, kui palju ehituseks. Mõõdikud, milleks raha eraldatakse, on reeglina abstraktsed, tuginevad vananenud statistikale ja ei anna mingit lisaväärtust eelarve tegelikest kuludest arusaamisel.

Muu asjassepuutuva informatsiooni esitamine on juhuslik, meelevaldne ja süsteemitu ning esitatud sageli eesmärgil ilustada valitsuse poliitikaid. Veider kulude esitusvorm programmide ja mõõdikutena võimaldab ära peita informatsiooni selle kohta, milleks tegelikult raha kulub. Valitsus saab võimaluse eksitamiseks, eelarveandmetega manipuleerimiseks ja asjade tegeliku seisu ilustamiseks.

Tähelepanuväärne näide eksitamisest oli valitsuse katse näidata järgmise aasta riigieelarves investeeringuid kaks korda suuremana kui need tegelikult on. Esimese sõnumina käidi valitsuse poolt välja, et investeeringuid olevat eelarves 1,9 miljardit eurot. Sellega üritati põhjendada 2,3 miljardi euro võrra kasvavaid laenukohustusi ja euroala üht suurimat eelarvepuudujääki järgmisel aastal. Tegelik riigieelarve investeeringute maht on 963 miljonit eurot, ehk enam- vähem tänavuses summas. Sellest pool tuleb eurotoetustest ja ülejäänud osa, alla poole miljardi euro, saab rahastada ka tavapärastest tuludest. Tulud kasvavad järgmisel aastal 5%, ehk üle poole miljardi euro.

Novembri algul avalikustas Euroopa Komisjon oma sügisese majandusprognoosi. Riigirahanduse näitajate osas tõuseb Eesti esile negatiivselt. Isegi seni äärmiselt lõdva eelarvepoliitikaga riigid vähendavad tuntavalt järgmisel aastal eelarvepuudujääki. Eesti aga mitte. Samal ajal on piirangute ja viiruse mõju Eesti majandusele olnud palju leebem kui paljudel teistel liikmesriikidel.

Praeguse valitsuse teene pole see, et Eestil on ajalooliselt väike võlakoormus. Aga tänu sellele on praegu Eesti riigieelarves teiste riikide võrdluses väga väike laenuintressi kulu.

Teistel liikmesriikidel on ka madalate laenuintresside olukorras intressikulu suureks koormaks eelarvele.

Kahe aasta pärast hakkab Riigikogu menetlema 2021. aasta riigieelarve täitmise aruannet. Sealt saame taas teada, et valitsuse tänased eelarvejutud ja tegelik eelarve täitmise aruanne oleksid nagu kahest erinevast maailmast. Sealt saabub teadmine, et investeeringud praktiliselt ei kasvanud või kasvasid veidi vaid eurorahade toel ning et laenuraha läks põhiliselt eelarve püsikulude katteks.