Õigusaktides orienteerimise teeb keerulisemaks ka see, et õigusakte muudetakse väga palju ja väga tihti. Peaaegu igal teisel tööpäeval tuleb välja mõni uus eelnõu, mis pigem suurendab kui vähendab erinevate nõuete hulka. Ja selle valguses ei ole midagi imestada, kui iga aasta muudetakse umbes pooli seaduseid. Näiteks järgmise aasta 1. jaanuaril muudetakse veerandit kõikidest seadustest ja muudatusi tehakse veel rohkem kui 200 muus õigusaktis.

Harvad ei ole ka olukorrad, kus ühte seadust muudetakse aasta jooksul mitu korda. Näiteks on see aasta juba neli korda muudetud välismaalaste seadust, mis paneb muu hulgas paika kolmandatest riikidest pärit töötajate Eestis elamise ja töötamise tingimused. Mitmed välismaalaste seaduse muudatused on hetkel arutlusel ka Riigikogus. Kõike seda arvesse võttes ei ole midagi imestada, kui inimesed või ettevõtted ei ole viimaste õigusaktide muudatustega kursis.

Eesti õigusloome töötab juba aastaid täistuuridel ja ülereguleerimine on sellega kaasnev probleem. Regulatsioonide masstootmisega on jõutud olukorda, kus kohati on kõik nii detailselt ära reguleeritud, et ka iga lihtsustus või regulatsiooni lõdvendus eeldab juba õigusakti muutmist, mis tekitabki nn lumepalliefekti. Näiteks on praegu määruses kirjas, et majutusruumis peab olema kolm riidepuud voodi kohta ja padja miinimumsuurus on 40 × 50 cm. Sellise ülereguleerimise kaotamiseks tuleb aga muuta õigusakti.

Õigusloome vohamist põhjustab ka riigi soov parandada seaduses erinevaid iluvigasid, mis igapäevaelu ei mõjuta. Näiteks on hetkel arutlusel idee kaotada äriseadustikust osaühingute miinimumkapitali nõue 2500 eurot. Kuna praegu on võimalik osaühingut asutada ilma 2500 eurot sisse maksmata, siis puudub sellise muudatuse järele praktiline vajadus. Sellest hoolimata käib arutelu, kas ja kuidas tuleks see muudatus seaduses teha.

Eesti õigusloome üheks murekohaks on ka liigne kiirustamine. Seetõttu jääb huvigruppide kaasamine pinnapealseks, korralikust mõjude analüüsist ei ole mõtet rääkidagi ja kokkuvõttes tulevad õigusaktidesse vead sisse. Kiirustamise käigus tehtud vead on aga seemneks, et järgmisel aastal saaks uuesti õigusakte muuta.

Eesti õigusloome mahtu tuleb vähendada. Tuleb teha vähem, kuid kvaliteetsemalt. Kõiki ühiskonnas tekkivaid probleeme ei pea lahendama seaduse muutmise teel. Seadustega tuleb sekkuda meie ellu võimalikult vähe ja vaid seal, kus seda nõuab ülekaalukas avalik huvi. Meil peaks kehtima põhimõte, et õigusakti muutmine on viimane, mitte esimene abinõu probleemi lahendamiseks. Näiteks kui roolijoodik põhjustab raske avarii, siis ei peaks kohe esimese asjana seaduses karistusi rangemaks tegema.