09.12.2020, 07:00
Kuidas lahendada Eesti hariduse suurimat murekohta?
FOTO:
Eesti hariduse põhialuseks on õpilane, kes hakkab tulevikus riigi arengusse panustama, valides teadlikult oma haridustee ja karjääri. Hariduse põhivedajaks on õpetaja, kellel on väga hea aine- ja pedagoogikaalane ettevalmistus. Nimetatud pädevused peavad käima käsikäes.
Ühiskondlikud muutused, õppijakesksus, orienteeritus elukestvale õppele ja pidev arenguvajadus on osa praeguse ning tulevase õpetaja igapäevaelust.
Õpetajate aineliidud ja -ühendused on kaua juhtinud tähelepanu õpetajate järelkasvu küsimusele. Järelkasvu probleemi püüavad nüüdseks lahendada haridus- ja teadusministeerium (HTM) ning vahelduva fookusteemana Riigikogu kultuurikomisjon. Praeguseks on HTM-is loodud õpetajate järelkasvu töörühm, mis keskendub olukorra analüüsimisele ja uute lahenduste väljatöötamisele „Haridusstrateegia 2035“ rakendustegevuste valguses.
Kuidas saaksime koolidesse värsket verd?
Õpetajate järelkasvu teema on tõusnud aruteluteemaks mitmel põhjusel.
- Õpetajate kõrge keskmine vanus.
- Töötasu, mis on võrreldes erasektoris töötava kõrgharidusega spetsialistiga madalam.
- Töömahu märgatav suurenemine seoses õppijate individuaalsete õpiteede kujundamisega, uutest tehnoloogiatest tingitud muutustega ja mis seal salata, ka viimasel ajal maailmas kujunenud olukorraga.
- Rahvastiku koondumine kahe suurema maakonna, Harju- ja Tartumaa piirkonda. See seab väiksemate ja keskustest kaugemate omavalitsuste koolide õppekorralduse suurtega võrreldes sageli ebavõrdsesse seisu, näiteks ei leita puudu olevale õpetajale asendust.
OSKA raames avaldati 2018. aasta sügisel õpetajate järelkasvu uuring. OSKA analüüsib Eesti tööturu tööjõu- ja oskuste vajadust lähema kümne aasta jooksul. OSKA hariduse ja teaduse valdkonna uuring näitab, et haridusilm on heitlik. Teadustöötajaid on rahvusvahelises võrdluses vähe ning õppejõudude ja teadustöötajate järelkasv on nadi. Seejuures lasteaia- ja klassiõpetajaks õppijaid on piisavalt, kuid puudust tuntakse aineõpetajatest ning tugispetsialistest.
Õpetajatöös leidub kitsaskohti
Hariduse puhul on ühtviisi olulised kõik haridusastmed, mis valmistavad ette noori tänapäevases töömaailmas toimetulemiseks. Selleks, et õppija jõuaks oma haridustee- ja kutsevalikuni, on vaja saada baasteadmised ja õpioskused põhihariduses.
Toon siinkohal välja mõned õpetajatöö kitsaskohad.
- Õpetajate kutsesüsteem, mis tagaks ka reaalse professionaalse arengu ja tõusu meisterlikkuse tasemele. Palgakorralduses tuleb luua palgaastmete süsteem ehk kutsestandardist lähtuvalt on kõrgema tasemega õpetajatele riiklikult ette nähtud kõrgem tasu. See motiveerib õpetajaid tegelema nii teadustöö kui ka koolivälise tööga, mis arendab Eesti haridust ja julgustab ametile pühenduma.
- Üldine mure on õpetajate suur kontakttundide arv ja mahukad lisatööd. Õpetajatöö on tervik ja kõik tööülesanded, mis tulenevad töölepingust, ametijuhendist ja töökorralduse reeglitest, peavad mahtuma üldtööaja sisse, sh töö diferentseerimine ja iga õppija oma õpirajale suunamine.
- Õpetajate tööaja uuring on avaldatud 2016. aastal ja selles on välja toodud kõik koolis toimuvad tegevused. Uuringust nähtub, et õpetaja tööülesannete hulk on õpetaja sihipärase õppetööga võrreldes laiem ja seetõttu ka märksa mahukam, kui esmalt välja paistab.
- Kaasava hariduse juurdumine tavakooli igapäevaellu on väga aeganõudev ning vajab ressursside ümberjagamist ja mõtteviisi muutust. Kaasava hariduse puhul on vaja lisaressurssi just inimeste ja väljaõppe näol. Mida kaugemal on tugisüsteemide otsustaja ja toe osutaja, seda aeglasemalt jõuab abi abivajajani. Seetõttu avaldubki koolis töö pigem n-ö keskmise õpilase suhtes ja nõrgemate järeleaitamises, mitte niivõrd tippude arendamisel.
- Kuidas toetada alustavat ja miks mitte ka juba kogenud õpetajat? Paljudel elualadel eeldab professionaalsus märkimisväärsel hulgal koolitusi ja juhendajad leitakse nende hulgast, kes on osutunud edukaks. Need põhimõtted on aluseks mõistele „õpipoisiõpe“. Õpipoiss õpib ametit vahetu kontakti kaudu meistriga. Samas ei ole vähem tähtsad baasteadmised, millest oma töös lähtuda. Mentorlus on võti ka karjäärikindluse tagamiseks. Juhendatava ja mentori kvaliteetne pedagoogilise kogemuse vahetamise suhe tagab süsteemse õppe- ja kasvatustegevuse koolis ning võimaldab muutunud õpikäsituse tegelikult ellu viia.
Kuidas tuua karjääripöörajad kooli?
Viimastel aastatel on loodud õpetajaametisse mitu alternatiivset sisenemisteed. Selle tulemusel on märke ametisisesest killustatusest, sest just pedagoogiline pool jääb nõrgaks. Samas annab mitmetahuline õpetaja värvi õppetöösse ja võimalusi inimestel end teostada näiteks oma põhierialast erinevas valdkonnas.
Õpetajate järelkasv saab siiski tulla ülikoolist. Õpetajatöö ei ole kutsetöö ehk miski, mida õppida töö käigus, vaid professioon, mis eeldab kõrgharidust, kuna see seob teooria ja praktika, millest mõlemad peavad tulenema teaduslikest alustest.
Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 siht on kvalifitseeritud õpetajate, õppejõudude ja koolijuhtide järelkasv. Haridusvaldkonnas töötamine, sh õppejõu amet, on väärtustatud ja mainekas. Esmatähtsad tegevused selles suunas on kutsestandardil põhinevate karjäärimudelite kasutuselevõtt ning nende sidumine õpetajate töötasu ja täiendusõppevõimalustega. Lisaks peavad olema paindlikud võimalused õppida õpetajaks, kutseõpetajaks, õppejõuks, abiõpetajaks või tugispetsialistiks ja sel alal ka tööle asuda.
Nüüdisaegne õpikäsitus eeldab 21. sajandi oskuste õpet, kus erakordne tähendus on probleemipüstitusel, mõtlemisel, analüüsil, probleemilahendusel. Loodetavasti seisavad ka edaspidi õppijate ees nii aine- kui ka pedagoogikapädevad õpetajad ning meie koolihariduse kõrge tase ei mattu musta auku, vaid hoiab kõrgel meie väärtusi ja kultuuri.
Kasutatud allikad ja huvitavat lugemist:
OSKA koduleht
Õpetajate tööaja kasutuse ja töö lisatasustamise praktikate uuringu lõpparuanne
Huvitava Kooli algatuse koduleht
Ettepanekud Riigikogu kultuurikomisjonile
Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035
„Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime” J. Hattie, G.C.R. Yates 2018
