Elektrilennukitega Eesti ühendamine: ulme või reaalsus?
10-15 aastat tagasi Lufthansaga läbirääkimisi pidades nenditi, et Eestil on head eeldused saada mahukas investeering lennukihoolduse ja seejärel äriklassi lennukite teeninduse loomiseks Tallinna lennuvälja territooriumile. Eeldusteks ja juttude tasemel on aga senimaani kõik jäänudki. Ent ajalool on kalduvus end korrata. Kas me suudame olla nüüd nutikamad, kiiremad ja paindlikumad?
Me peame Eestisse meelitama lennunduse tuleviku ettevõtted. Umbes aasta tagasi oli arenduses üle 200 erineva elektrilennuki programmi. Küsimus pole ainult tulevikutööstuse Eestisse meelitamises. Näiteks hübriid-elektrilist õhkutõusu ja maandumise tehnoloogiat kasutava XTI TriFan 600 abil oleks võimalus viia Eesti ühenduvus täiesti uuele tasemele. Kuni 9-kohaliste lennukitega, mille lennukaugus vastavalt vertikaalsele või konventsionaalsele õhkutõusule on 750 või 1380 miili, oleks võimalik tuua tõeline revolutsioon piirkondade ühendamisse Eestit ümbritseva 1000 km laiuse ringi sees. Eestist 1000 km raadiuses elab 100 miljonit inimest ja asub üle 1500 aktiivse lennuvälja. Suuremad punktid tuleb omavahel ühendada nagu šveitslased seda usinalt planeerivad teha.
Eesti ühendamise võimalused
Kutsun üles looma Eestist lähtuvat piirkondlikku õhuliikluse võrgustikku analoogselt Šveitsi mudelile. Euroopa südames asuv Šveits on õnnistatud suurepärase transpordiühenduse, täpse rongiteenuse ja paljude kaunite kohtadega, kuhu minna. Ja ometi võtab isegi maailmatasemel taristuga Zürichist soovitud sihtkohtadesse jõudmine oodatust tunduvalt kauem aega.
Šveitsi ühendamise näide (300 km raadiuses Žürichist)
Täiselektrilise Liliumi lennukiga jõuaks aga suusatama Sankt-Moritzisse 2,5 tundi kiiremini kui auto või rongiga. Ka pilet oleks liini käivitamisel võrreldav kiirrongi 1.klassi piletiga. Muuhulgas, vahemaa on sama mis Tallinnal ja Tartul. Eestis mõtleme kahedimensionaalselt ja suuname kogu ressursi neljarealise maantee ehitusse. Ent saab ka teisiti, palju vähem CO2 õhku paisates. Kui EL hakkab „roheleppe" (ing. k. green deal) kaudu andma soodustusi madalama kütusekuluga, loodussõbralikke lennukite soetamiseks, siis miks ei võiks osa sellest tootmisest olla Eestis?
Lennumasinate juhtimiseks pole vaja kallist maismaal taristut nagu teed või rööpad. Liliumi poolt leiti, et 20 maandumiskohaga süsteem loob umbes 200 potentsiaalset marsruuti ja 10 000 kilomeetrit kiiret ühenduvust. See oleks lausa kolm korda rohkem kui suudab pakkuda Prantsusmaa kiire TGV raudteevõrk. Rööbastee ühe kilomeetri ehituseks kulub umbes 16 miljonit eurot. Seevastu tuleviku lennundus aitab ühendada piirkondi sadades kordades soodsamalt, kiiremini, ressursisäästlikumalt. Tallinnast Tartusse on küll tore saada 10 minutit kiiremini, aga selleks tuleb investeerida sadu miljoneid eurosid. Kas lennujaamad pole samuti maanteed? Miks me lennuväljadesse ei investeeri ja õhu kaudu ühendusi ei kasuta?
Tallinnal on oma asukoha tõttu suurepärane potentsiaal saada regionaalse õhuliikluse koondumiskeskuseks (ing. k. regional air mobility hub). Muuhulgas võiks Eestisse tulla Euroopa esimene elektrilennukite lennujaam, kust saavad vertikaalselt tõusta õhku ja maanduda lennuvahendid (ing. k. vertiport). Väiksema vertiport'i saaks ehitada 1-2 miljoni euro eest. Lennujaamad võivad olla nii kaubanduskeskuste kui ka parkimismajade katustel. Eesti väikesaartele lähtuvad lennud võiksid tulevikus startida ja maanduda uue Tallinna Bussijaama katuselt. Ekslik on arvata, et selline trend võtab lennujaamadelt tööd ära. See on hoopis uus ärivõimalus ja Eesti ühenduvuse parandaja. Lisades juurde tootmise, siis on meie võit kahekordne.
