Viimastel aastatel on Eesti üürileandjate profiil laienenud, sest korter investeerimisvõimalusena tõusis au sisse. Oli palju neid, kes ostsid korteri laenuga ja hakkasid siis sellega äri ajama. COVID-19 pani aga nii mõnegi sellise kaardimaja tõsiselt kõikuma, sest pikema üüri turule on sisenenud ka lühiajalise rendi rahvas. Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman nimetab üüriäri rahvusspordiks.

„Igal endast lugu pidaval ettevõtlikul inimesel tundub olevat korter või kaks, mida üürile anda. Enne olid lõviosa üürile andjatest profid või poolprofid, nüüd on palju ka rahvasportlasi," alustab ta.

Vahe on selles, et esimesed kaks vaatavad potentsiaalset üürnikku kui tehingu osapoolt. Neil ei ole eelarvamusi vaid pigem on olulised eksistentsiaalsed küsimused, mis on ka õigustatud. Näiteks - kui tekib kahju, kuidas see siis hüvitatakse? Kahe- ja kolmeaastased lapsed võivad teadagi sodida ja omajagu segadust tekitada. Koduloomad võivad põrandaid kriipida, mööblit lõhkuda ja muud kahju teha. „Hiljem on sul pärast lemmikloomaga üürniku lahkumist vaja teha hotelliga sarnane täispuhastus, sest järgmine elanik võib olla allergik. Samuti on kaalul elustiili küsimused nagu suitsetamine," toob Sooman välja.

Lõhestunud ühiskonna tunnus

Mitte-proffide, algajate häda on see, et liiga tihti hindavad nad raamatut kaane järgi. Igati korralikule ja maksevõimelisele kliendile antakse vale hinnang. Tihti on mängus emotsioonid ja eelarvamused, mis ei ole üürisuhte endaga kuidagi seotud. „Vaadatakse inimest ja öeldakse, et mulle ei sobi," ütleb Sooman.

Tema sõnul näitab selline suhtumine lõhestunud ühiskonda. Eestlase jaoks ei ole vene keelt kõnelev ja eesti keelt mitte oskav inimene sobilik. Sama kehtib ka vastupidiselt. See on Eestis levinuim probleem. Kui mängu tulevad välismaalased, siis vaatab vastu täielik tohuvabohu.

„Tuleb Prantsusmaalt valge nahavärviga suursaadik. Teda soovivad kõik. Ta on hinnatud, ikkagi riigi esindaja. Tuleb samast riigist tumeda nahavärviga suursaadik, kes end esmalt ei tutvusta kõrge ametnikuna ja paljudel lööb häirekella tööle. Ilmselgelt elame me stereotüüpide ajastul. Otsaette pannakse halvustav tempel, mida inimene ei ole kuidagi ära teeninud," toob Sooman välja.

Eelnev ei ole aga vaid nahavärvi ja keele küsimus. Turul diskrimineeritakse ka üksikvanemaid ja isegi seksuaalse sättumuse alusel on inimesed minema saadetud. Kaks meest tulevad, käest kinni, nii mõnigi ütleb, et ta neid ei taha.

Hall ala

Pindi Kinnisvara maaklerid vahendavad iga kuu kümneid üüritehinguid ja näevad suhtumist kõrvalt. Neile antakse oma tõrjuvast hoiakust teada kas suuliselt, kirjalikult või lihtsalt kandidaate välja praakides. Maakleritele on otse öeldud, et sellist ja sellist inimest me ei tolereeri.

Tegemist on halli alaga, sest ehkki põhiseadus keelab diskrimineerimise, siis omanikul on vaba voli kasutada ja käsutada oma vara. See ei ole ebaseaduslik, kui sa kedagi enda üürikorterisse ei taha. See on moraali ja ühiskonna arengu teema.

„Eelarvamused mõjutavad inimeste elusid palju enam kui arvata osatakse. Meedias oli hiljuti ühe üksikema lugu, kes otsis 8 kuud elamispinda - äraütlemisi tuli ridamisi. Ta oli täitsa hädas," meenutab Sooman.

Praegusel ajal on moraalse kompassi latti alla lastud. Seoses pandeemiaga on üüripakkumiste arv Eestis kasvanud peaaegu 50 protsenti. Turule on tulnud ka Airbnb korterid. Sooman ütleb, et viimaste omanikud ei pirtsuta. Nemad on rahvaste paabliga harjunud - turisti koduriik ja rass ei ole neid kunagi huvitanud. Nad on liberaalsemad. Sooman lisab, et tegelikult on igal inimesel midagi viga, kui väga tahta otsida. Klassikalist õnnelikku ja laitmatu eluviisiga perekonda tuleb tikutulega taga otsida. Samas, kui omanik pirtsutab, siis korter võibki tühjaks jääda. Kolmel külmemal talvekuul maksad ise kommunaalid ja raha peale ei tule. Kaotaja on üürileandja.

„Otsija peab valima veidi paremas seisukorras ja kallima korteri, et saada eelarvamustevaba üürileandja. Võidavad Airbnb korterite omanikud. Võidavad, sest nende jaoks võitlust ei eksisteerigi," ütleb ta.

Kui täna majutuskorterite omanikelt küsida, kuidas läheb, siis ütlevad nad, et kõik on väga hea. „Rahvasportlastel aga ei ole nii hea," tõdeb Sooman.