Nimelt on meil vanemaid kui 50aastaseid õpetajaid 50% kogu õpetajaskonnast ning 2018. aastal olid meist õpetajate vanusega ees vaid Leedu ja Itaalia. Kuivõrd igas vanuses töötamine on tänases ühiskonnas tähtis, osutab õpetajate kõrge vanus aga murekohale, mida ei ole võimalik kiiresti lahendada, kuid mis vajab kiiremas korras tähelepanu. Kiiresti peaksime tegutsema ka seetõttu, et üle 60aastaseid õpetajaid on meil üle viiendiku, ehk järgmise 45 aastaga läheb pensionile iga viies õpetaja. Noori, alla 30aastaseid õpetajaid on meil aga 9% õpetajaskonnast, ning järelkasv on visa tekkima.

Kõige teravam on puudus loodusainete ja matemaatika õpetajatest

Ligi kolmandik füüsikaõpetajatest on üle 60 aasta vanad ning viiendik õpetajatest on vanemad kui 60 keemias, geograafias, bioloogias, tehnoloogiaõpetuses ning matemaatikas. Mainitud valdkonnad on võtmetähtsusega, sest suuresti just neile toetub teadmusmahukas majandus, mis aitab meil tulevikus püsida konkurentsis ning tagab ühiskonna jätkuva arengu. Ehk kui unistame kõrgetest palkadest, heaoluühiskonnast ning sellest, et suhtelises vaesuses ei oleks üle 20% eestlastest, siis peame panema veelgi rohkem rõhku haridusele ning seda just õpetajate ameti väärtustamise kaudu, et tagada meie hariduse ja järgnevate põlvkondade jätkusuutlikkus.

Õpetajate vananemine on toonud kaasa olukorra, kus noori ei tule piisavalt peale. Need vähesed noored, kes lähevad koolidesse õpetajaks, on tihti aga magistriharidusega kindlas valdkonnas, kuid ei oma õpetajaharidust. Kuigi pealtnäha tundub valdkonnaharidusega noorte värbamine õpetajateks lahendusena, siis tuleb meeles pidada, et õpetajatöö ei ole miski, mida õpitakse töö käigus katse-eksitusmeetodil, vaid põhineb teaduslikel alustel. Mitmekesine õpetaja annab kindlasti õppetöösse ja ka noorte teadmistesse mitmekülgsust, kuid ka nende kooli meelitamine on keeruline, kui õpetajaametit ei hinnata piisavalt.

Õpetajahariduse omandamist tuleb toetada, üks meetodeid on väärika palga tagamine tulevikus, teiseks õppetegevuse toetamine, kuid rahast veelgi tähtsam on õpetaja rolli ühiskonnas tunnustamine. Noortel peab olema motivatsioon õpetaja amet valida ja töötada uhkusega nii Kilingi-Nõmmel kui ka Tartus või Tallinnas.

Kutsehariduses on õpetajate probleem erakordselt tõsine

Kasvavates majandustes on enamasti puudus ka tööjõust. Ka tänases Eestis näeme, et struktuurne tööjõupuudus on tekitanud olukorra, kus tervisekriisi ajal on üheaegselt üle 50 000 töötu, kuid valitseb ka tööjõupuudus. Kui täna võime probleemi üldistades ajada selle kaela, et kutseharidus ei ole piisavalt populaarne või hea mainega, siis õige pea oleme silmitsi olukorraga, kus isegi õppimise soovi olemasolul ei ole seda võimalik teha, sest puudu on vajalikest õpetajatest.

Kui üldhariduses on noori õpetajaid 9%, siis kutsehariduses on neid vaid 2%, mis teeb kogu Eesti peale vaid 114 noort kutseõpetajat. Olukorra teeb raskemaks tõsiasi, et täna ei saa otseselt õppida kutseõpetajaks. Kui matemaatika või näiteks ühiskonnaõpetuse õpetajaks õpitakse ülikoolis ja koos bakalaureuse- ja magistritasemega saadakse ka pedagoogiline haridus, siis kutseõpetajatel täna sellised võimalused puuduvad. Kutsehariduses saab palju ära teha ettevõtjate abiga, kes saab panustada eriala õpetamisse oma spetsialistide kooli õpetama saatmise kaudu, aga ka praktikavõimaluste abil, et pakkuda noortele võimalust viia kokku koolis õpitud teooria ning igapäevatööst tehtav. Tulevikus on kvaliteetse kutsehariduse pakkumise üks alustalasid kindlasti hea ja tugev koostöö koolide ja ettevõtjate vahel, kuid hea hariduse tagamine, selle planeerimine ja elluviimine ei peaks jääma ainult ettevõtja mureks ja õlgadele.

Lahendamist vajab aga ka küsimus, kuidas võimaldada kutseõppest töömaailma tulevate inimeste osakoormusega praktiseerimist koolis nii, et ta oma sissetulekus ei kaotaks ja õpe oleks kvaliteetne.

Kaks ideed, mida võiks kaaluda:

  • Kutsekoolid ja gümnaasiumid, aga miks mitte ka põhikoolid võiks viia ka füüsiliselt teineteisele lähemale ning võimaldada nii õppetöö kui ka õpetajate risttoimimist.
  • Riik peaks tagama, et noorte õpetajate siirdumine tööle tõmbekeskustest väljapoole oleks igati toetatud. Kindlasti peaks olema tagatud eluase või selle toetamine ning motivatsiooni aitaks leida ka lisatasude süsteem, mis premeerib töötamist ka kaugemates piirkondades.