Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi ei ole omavalitsuste ülesanne töökohtade loomisele kaasa aidata ega kohalikku ettevõtluskeskkonda arendada. Ka praegune maksusüsteem ei motiveeri omavalitsusi ettevõtluskeskkonna arengule ja töökohtade loomisele panustama.

Töökohtade loomine pole omavalitsusele prioriteet

Kohalike omavalitsuste peamine tuluallikas on füüsilise isiku tulumaks, mis 2016. aastal moodustas umbes 56% omavalitsuste tuludest. Paraku on selline osakaal tekitanud olukorra, kus omavalitsused on peamiselt huvitatud vaid sellest, et nende valla/linna elanikel oleks töö ja kõrged sissetulekud. Väiksem on huvi aga selle vastu, et omavalitsuse territooriumil asuksid ka töökohad. Põhjus on selles, et üksikisiku tulumaks laekub elukohajärgse, mitte töökohajärgse omavalitsuse eelarvesse. Seetõttu esineb juhtumeid, kus kohalik omavalitsus on olnud vastu uute töökohtade loomisele.

Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kes elavad ühes, kuid töötavad teises omavalitsuses. Seega on nad pendelrändajad, kes kasutavad mõlema omavalitsuse pakutavaid teenuseid (näiteks teede, tänavate hooldus ja remont, tänavavalgustus, ühistransport suuremates linnades), kuid maksutulu laekub vaid elukohajärgsele omavalitsusele. Kaubanduskoja ettepanek aitab jagada maksutulu selliste omavalitsuste vahel ausamalt.

Maksutulu motiveeriks omavalitsusi töökohtadele mõtlema

Praegu kehtiva seaduse järgi laekub kohalikule omavalitsuse üksusele 11,86% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust. Kaubanduskoja ettepaneku kohaselt võiks edaspidi nii töötaja elukohajärgne omavalitsus kui ka töökohajärgne omavalitsus saada võrdselt 5,93% füüsilise isiku maksustatavast tulust.

Muudatuse tulemusena läheks omavalitsuste vahel ümberjaotamiseks kuni 500 miljonit eurot. Nii kasvaks automaatselt tulumaksu laekumine omavalitsuses, kuhu tekib töökohti juurde, sõltumata sellest, kas uutele töökohtadele asuvad ametisse sama omavalitsuse elanikud või mitte. Sellest tingituna võib omavalitsusel tekkida huvi aidata kaasa uute töökohtade loomisele või ka seniste töökohtade säilitamisele isegi siis, kui vallas/linnas ei ole piisavalt tööjõudu. Hea külg on ka see, et kaubanduskoja ettepanek ei suurenda kohalike omavalitsuste, töötajate, tööandjate ega valitsussektori halduskoormust. Näiteks info selle kohta, millises omavalitsuses inimesed töötavad, on riigil olemas, sest tööandjad peavad töötamise registrisse kandma iga töötaja töö tegemise asukoha.

Ülemineku võib teha etapikaupa

Kaubanduskoja hinnangul võib kaaluda ka lahendust, kus üleminek uuele füüsilise isiku tulumaksu jaotamise süsteemile kohalike omavalitsuste vahel toimub etappide kaupa, et omavalitsustel oleks rohkem aega muudatusega kohaneda.

Näiteks võiks töötaja sissetulekult laekuva tulumaksu jaotust muuta töökohapõhise ja elukohapõhise omavalitsuse vahel viieaastase üleminekuperioodiga.

Aasta 1 – 10% töökohapõhiselt ja 90% elukohapõhiselt.
Aasta 2 – 20% töökohapõhiselt ja 80% elukohapõhiselt.
Aasta 3 – 30% töökohapõhiselt ja 70% elukohapõhiselt.
Aasta 4 – 40% töökohapõhiselt ja 60% elukohapõhiselt.
Aasta 5 – 50% töökohapõhiselt ja 50% elukohapõhiselt.

Lisaks võib kaaluda teatud tasandusmehhanismide rakendamist, et näiteks ääremaadel asuvate omavalitsuste tulubaasi vähenemist leevendada. Seda on võimalik teha näiteks fondi loomise kaudu, millest suurematest tõmbekeskustest eemal asuvad omavalitsused võiksid saada toetust just ettevõtluse toetamiseks vajalike investeeringute realiseerimiseks.