„Kevadel olin ma valmis minema ka igasugusele tööle – küll mitte päris Rimisse kassapidajaks –, aga kui oli organisatsioon, mille puhul ma tundsin, et see sobiks mulle, siis kandideerisin ka büroojuhi kohale. Endal oli ju samuti hirm, et ma suure kriisi ajal tulin töölt ära ja mis siis ikkagi saab,” räägib Silja Veerme (35), kes enne augusti lõpus uuesti tööle saamist kandideeris 4,5 kuu vältel ligi 40 töökohale.

Enne tööle saamist tuli 4,5 kuu jooksul kandideerida ligi 40 töökohale.

Lasteaialast kasvatav Veerme on üks nendest 22 042 inimesest, kes jäid Eestis kevadise eriolukorra ajal ehk vahemikus 13. märtsist 17. maini koroonakriisi tõttu töötuks. Kuigi nüüdseks on kaks kolmandikku neist nagu temagi uue töö leidnud, ei ole see olnud lihtne. Seda ei olnud ka põhjus, miks pidi Veerme end kevadel töötukassas töötuna arvele võtma.

Kaotas usalduse senise tööandja vastu

„Ma töötasin reisikorraldusfirmas. Reise ei toimunud enam, käivet ei olnud ja nagu paljud teised selle valdkonna tööandjad tegid, mindi ka seal töötasu vähendamiseni välja,” kirjeldab Veerme. Ta oli teenindusjuht, kellele allus kaheksa inimest. Kuna talle ei meeldinud töötasu vähendamise viis ning ta nägi, et see sektor niipea kriisist ei toibu, otsustas ta madalama palgaga mitte leppida ja hoopis ettevõttest lahkuda.

„Ma leidsin, et minu jaoks on parasjagu parem ennast ja oma tervist säästa ning hakata kohe uut töökohta otsima. Ma lootsin, et viimasel hetkel ma ruttu leian veel midagi. Või vähemalt olen ees nendest, keda juulikuus hakatakse koondama,” lausub Veerme. Tema jaoks oli ilmne, et riiklikust palgatoetusest hoolimata on koondamislaine ettevõttes vältimatu.

Esimesi märke sellest, et reisisektoril hakkab olukord hapuks minema, oli Veerme sõnul näha veebruari lõpus, kui hakati Itaalia reise tühistama. „Siis piirdus see ühe sihtkohaga ja me ei mõelnud veel sellele, et kogu maailm lukku pannakse,” räägib ta. Peagi tühistati aga kõik märtsikuised Itaalia reisid. „Meil oli veel 14. märtsil plaanis reis Egiptusesse, reisijad olid juba lennujaamas, kui saime teada, et enam ei saa reisijaid välismaale saata,” meenutab Veerme.

Sellega algas ööpäevringne n-ö tulekahjude kustutamine. „14. märts oli laupäev ja ma mäletan, et seitse tundi järjest olin ma täiesti liikumatult läpaka taga, ainult silmad käisid, ja mul jäi lõpuks käsi nii krampi, et ma ei saanud sõrmi kokku panna. Tegin kaks tundi pausi, siis töötasin öötundideni edasi – ja niimoodi nädal aega jutti,” kirjeldab ta. Pärast seda tuli hakata tegelema juba tulevaste reiside tagasinõuetega – kes oli nõus reisi edasi lükkama, kes tahtis raha tagasi.

Märtsi lõpus tuli ettevõtte teade palgalangetuse kohta, misjärel otsustas Veerme lahkuda. „Ma uskusin, et ma olen piisavalt võimekas, et mujale tööle saada,” põhjendab ta. Tema meeskonnast lahkus samal põhjusel veel üks inimene.

Veerme viimane tööpäev oli 9. aprill, selle päeva õhtul lasi ta end e-töötukassas arvele võtta ja esitas töötuskindlustushüvitise saamiseks avalduse. Esimene asi, mida 13 aastat turismisektoris töötanud keskastmejuht tegema pidi, oli CV uuendamine. Edasine suhtlus töövahenduskonsultandiga – nii küsimustele vastamine kui ka tööotsimispäeviku täitmine – toimus samuti e-töötukassa kaudu.

„Aprillikuus ei tulnud päevas peaaegu mitte ühtegi uut töökuulutust – kui tavaliselt tuleb 30 või 40, siis tollal oli viis-kuus, aga need olid ka ühe ettevõtte omad – ja nii oli päris tükk aega. Küsisin ka tuttavate käest, kas kellelgi on mõni vaba ametikoht, kuhu võiksin kandideerida või kuhu saaks mind soovitada,” meenutab Veerme. See oli ka aeg, kus hulk tööandjaid peatas pooleliolevad konkursid.

Tallinna ülikoolis organisatsioonikäitumise magistriõppe läbinud Veerme seadis esialgu eesmärgiks personalivaldkonda mineku. Kuna ta ei olnud varem otseselt sellel alal töötanud, küsis ta töötukassalt ka personalijuhtimise koolitust, mis tema tööotsinguid toetaks. Siiski edenes tööotsimine väga visalt, möödunud oli juba mitu kuud uut töökohta leidmata.

Kui sa kogu aeg saad eitavaid vastuseid, siis see loomulikult mõjub motivatsioonile ja enesehinnangule.

„Ma lootsin ikkagi kohe tööle saada – ma ei ole ju kogemuseta ja hariduseta –, aga kui sa kogu aeg saad eitavaid vastuseid, siis see loomulikult mõjub motivatsioonile ja enesehinnangule päris tugevasti. Teine asi, mis sul nendel tööotsingutel peas vasardab, on see, et lõpuks saavad ka säästud otsa ja sa ei ela sellest töötuskindlustushüvitisest ära,” tõdeb ta. Pärast mitutkümmet kandideerimist otsustas ta saata avalduse ka ühele töötukassa enda töökohale.

Läbi viie vooru tööle


„See oli väga mitme vooru konkurss ja kuskil seal keskel ma väga enam ei lootnud, et seekord valituks osutun – juba selle pika konkursi jooksul sain ma mitu eitavat vastust kohtadest, kus olin vestlustel käinud,” kirjeldab Veerme. Siiski osutus ta pärast viit vooru valituks ja asus augusti lõpus tööle. „Ma olen Tallinna ja Harjumaa osakonna infospetsialistide juhtivkonsultant,” sõnab Veerme, kes nüüd juhib kaks korda suuremat meeskonda ehk 14-15 inimese tööd.

Oma tööotsimise kogemust kokku võttes ütleb Veerme, et kindlasti ei olnud see lihtne. „Mis teeb selle olukorra omakorda veel raskemaks, on teadmatus, kui kaua see kestab ja kui palju ma pean kandideerima – emotsionaalselt ja vaimselt avaldab see väga suurt mõju,” rõhutab ta. Samal ajal soovitab Veerme neile, kes veel otsivad tööd, peaasjalikult palju kandideerida. Ka soovitab ta rääkida töötukassa konsultandiga, kui olukord läheb emotsionaalselt väga raskeks.

„Mis ma ise veel soovitaksin, kui inimene on ühes valdkonnas pikalt olnud – minna ka karjäärinõustaja juurde. Võib-olla leidub üldse mingi muu asi, mida teha. Võib-olla on see kriis hoopis positiivse elumuutuse algus – tegelikult on palju teisi ametikohti, kus on samade oskustega inimest vaja,” tõdeb Veerme. Tema on oma uue töökohaga väga rahul.

Novembri lõpus oli Eestis töötuna registreeritud 51 401 inimest. Seega oli tööealise elanikkonna töötuse määr 7,9%. Võrreldes oktoobriga oli registreeritud töötuid 2,9% rohkem, samal ajal oli see kasv võrreldav mulluse novembri omaga. Uusi töötuid oli 7642, mida on vähem kui oktoobris. Tagasi tööle sai novembris 4794 inimest, rohkem kui oktoobris.

Vabade töökohtade arv vähenes möödunud kuul – töötukassal oli novembris vahendada 7378 töökohta, vähem kui eelmistel kuudel. Novembris lisandus 3736 uut tööpakkumist. Samal ajal on uute tööpakkumiste arv ka varasematel aastatel sügisel vähenenud.

Statistikaameti andmetel oli kolmandas kvartalis Eesti ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides 8689 vaba ametikohta, mis on 27% vähem kui eelmisel aastal samal ajal. Kõige enam liikus tööjõud hulgi- ja jaekaubanduses, töötlevas tööstuses ning haridusega seotud tegevusaladel. Kolmandas kvartalis võeti tööle 57 463 ja töölt lahkus 59 924 inimest.

Mis valdkondades töötanud inimesed pole siiani tööd leidnud?

Allikas: töötukassa

Kui 13. märtsist 17. maini tuli arvele 22 042 uut töötut, siis 15. detsembri seisuga oli neist arvel veel ainult iga kolmas. 6604 inimest (30%) ei olnud veel uut tööd leidnud.

Kümme peamist valdkonda, kus need inimesed enne töötuks jäämist töötasid:

• toitlustamine, majutus, turism – 331 inimest
• ehitus ja tsiviilrajatised – 307 inimest
• masinaehitus, mehhaanika, elektroonika – 274 inimest
• tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamine ja naha töötlemine – 196 inimest
• ärindus ja haldus – 190 inimest
• humanitaaria, kunstid – 175 inimest
• majandus – 174 inimest
• transport, logistika – 154 inimest
• kasvatusteadus, pedagoogika, haridus – 138 inimest
• energeetika, elektrivarustus – 135 inimest

Loe ka homset Ärilehte, kus saab alguse artiklisari, mille esimeses loos räägivad kolm koroonaaasta suurimas koondajas - Tallinkis tööta jäänud inimest, mismoodi näeb välja nende teekond tagasi tööturule.