Euroopa Liit on võtnud suuna anda inimestele oma isikuandmete osas suurem kontroll ja tagada läbipaistvus isikuandmete kasutamise osas. Sel eesmärgil kehtestas Euroopa Liit ka isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR). Määruse kohaldamisel esineb aga praktikas erinevusi.

Küsimus privaatsuse kui õiguse ja privaatsuse piiramise, seda siis kas isiku nõusolekul või temalt isegi küsimata, põhjendatusest tekib tihtipeale just digitaalsete teenuste kasutamisel. Digitaalsete teenuste puhul, nagu näiteks muusikapaladele, videotele, artiklitele või muule sisule digitaalsel kujul juurdepääsu saamise puhul on üha sagedamini märgata teadet, et tegu on tasuta teenusega ehk teenuse eest kasutaja raha maksma ei pea, kuid samas küsitakse isiku käest tema isikuandmeid või vähemalt nõusolekut, et teda võiks nn küpsiste abil jälgida. (Küpsis on väike tekstifail, mille veebisait salvestab teie arvutisse või mobiilseadmesse, kui te veebisaiti külastate. Iga kord, kui te veebisaite külastate, küsitakse teilt, kas te nõustute küpsistega või mitte. Selle eesmärk on võimaldada veebisaidil jätta teie eelistused (nt kasutajanimi, keel jne) teatud ajavahemikuks meelde. Nii ei pea te neid uuesti sisestama, kui te sama külastuse ajal eri lehekülgi sirvite. Küpsiseid kasutatakse ka statistika kogumiseks veebilehtedega seotud sirvimiskogemuse kohta.) Kas sellises olukorras saab öelda, et digitaalne sisu on tasuta ja kas see on andmekaitse põhimõtetega kooskõlas?

Isikuandmetel on väärtus

Tänapäeva ühiskonnas on isikuandmetele tekkinud selge väärtus - isikuandmete väärtuse määrab ära nende kasutatavus. Isikuandmeid kasutatakse näiteks uute klientide leidmiseks ja teenuste arendamiseks. Ilma isikuandmeteta võib nende eesmärkide saavutamine olla keerukam, kui mitte võimatu. Isikuandmete väärtust näitavad hästi tänapäeva tehingud erinevate virtuaalsete platvormidega - toimiva platvormi väärtus ei seisne üldjuhul selle tehnilises pooles, kuna osavaid tehnikainimesi leidub päris palju, vaid hoopis selle kasutajaskonnas ja nende andmetes. Seega on isikuandmetest kujunenud valuuta, mille eest on võimalik ka isikutel endil saada erinevaid tooteid ja teenuseid. Võib isegi öelda, et isikuandmed on kullahinnaga, isegi kui inimesed ise seda alati taju.

Seega ei ole digitaalset sisu, mille eest tuleks anda oma isikuandmeid, õige nimetada tasuta sisuks, kuivõrd tegelikkuses isik siiski maksab - lihtsalt tavapäratus valuutas.

Selle üle, kas isikuandmetega maksmine on isikuandmete kaitse põhimõtetega kooskõlas, saab argumenteerida mitmeti. Ühelt poolt võib öelda, et isikul on võimalus oma isikuandmed andmata jätta ehk mitte nendes maksta. Samas tuleb aga arvestada kogu olukorra konteksti - kas tal on võimalik sama sisu mingil muul viisil saada? Olukorras, kus küpsistega nõustumine ja seeläbi oma andmete jagamine on ainus võimalus tutvuda terve tekstiga, tuleks kooskõla isikuandmete kaitse põhimõttega pigem eitada.

„Võta või jäta" lahendus, ehk olukord, kus isikul on valida ainult selle vahel, kas ta annab oma isikuandmed või loobub teenuse kasutamisest, seab inimese paratamatult dilemma ette. Mida vajalikum või huvipakkuvam on teenus, seda raskem on otsustada, kas privaatsus on väärt seda, et oma isikuandmetele ligipääsu mitte anda. Niimoodi toimub aga selgelt privaatsuse kui väärtuse devalveerimine ja privaatsuse piiramisega leppimine.

Isikuandmete kaitse seisukohast tuleks isikule jätta võimalus mitte oma isikuandmetes maksta, vaid pakkuda ka võimalust muul viisil tasuda - kõik ei soovi oma privaatsust piirata, kuid teenuseid soovivad siiski saada.