„Enamus mu sõpradel pole mingit teist sammast, kuna 1982. aastal sündinud ja alla oli liitumine vabatahtlik. Kahjuks kasutati mu alaealisust pangas ära ja kirjutasin alla oma nooruslikkusest rumalusest,” kirjeldab anonüümseks jääda sooviv 38-aastane mees, kes töötab autonduses.

Ta ise märgib, et õnneks see ebavõrdsus ühiskonnas nüüd kaob ja ta on sõpradega võrdses seisus isegi siis, kui teisest sambast saadava ca 19 500 eurot ära annetab. „Mida ma ka rahaga ei teeks – reisin, investeerin vms – olen ma juba rohkem saanud, kui mu sõbrad, sest neil pole teist sammast ega ka raha sedasi kõrvale pandud,” usub ta.

Ka märgib mees, et raha kaotab ajas väärtust ja selle 20 euro eest, mis ta hakkaks rohkem saama, kui ta nii vanaks peaks elama ja Eesti riik ikka veel eksisteerib, saab osta heal juhul ühe jäätise vms. „Igatahes ilma süümepiinata tunnen noorena elust mõnu, kui et vanaduses saan ühe jäätise rohkem lubada, kui ime läbi peaks nii kaua elama!” on ta veendunud.

Loe veel teistegi pensioniraha sel aastal välja võtvate inimeste kogemuslugusid: