Tallinna ringkonnakohus rahuldas vandeadvokaat Martin Hirvoja kaebuse selle kohta, et riigiprokuratuur ei alustanud
Danske rahapesuasjas lekitamise kohta kriminaalmenetlust. Ühtlasi tühistas Tallinna ringkonnakohus riigiprokuratuuri määruse ja kohustas riigiprokuratuuri toimetama kriminaalmenetlust kuriteo uurimiseks.

Martin Hirvoja esitas mullu septembris teatavaks saanud lekitamiskuriteo uurimiseks avalduse juba eelmise aasta sügisel, kuid riigiprokuratuur keeldus uurimist alustamast. Seejärel kaebas Hirvoja otsuse edasi kõrgemalseisvale prokurörile, kuid edasikaebuse jättis riigiprokuratuur rahuldamata. Siis esitas Hirvoja kaebuse Tallinna ringkonnakohtule, kes 20. jaanuaril 2021 riigiprokuratuuri määruse tühistas ja kaebuse rahuldas, kohustades prokuratuuri toimetama kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 1572 lg 2 tunnustel (eri liiki isikuandmete, süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise andmete ebaseaduslik avaldamine). Nimetatud kuriteokoosseis näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse. Ringkonnakohtu määrus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Samuti on ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud.

Kas prokuratuur tuvastab kuriteo toimepanija?

Nüüdseks on ilmse, ulatusliku ja pretsedenditu lekitamiskuriteo avalikkusele teadasaamisest möödunud neli kuud ning alles nüüd ja ainult tänu ringkonnakohtu sekkumisele on selle uurimiseks alustatud kriminaalmenetlust. Menetlustaktikaliselt on kaotatud väga palju aega ja selle võrra on raskem kui mitte võimatu kuritegu tulemuslikult uurida. "Kriminaalmenetlust on tänaseks küll lõpuks alustatud, kuid olen mõõdukalt skeptiline, kas prokuratuur suudab või tahab selgitada välja tõde, milline prokuratuuri poolt Eestis või väljaspool Eestit kaasatud ametiisik kuriteo toime pani," lisas Hirvoja. Kuna prokuratuur kahtlustab Danske asjas isikuid rahapesu hoolsusmeetmete puudulikus kohaldamises, peaks ta samavõrra hoolsalt uurima ka tahtliku lekitamiskuriteo toimepanemist. Kuriteo võis toime panna ka mõne õiguskaitseorgani töötaja. Prokuratuur peaks võrdselt kaitsma kõigi inimeste õigusi. Samuti ei saa normaalseks pidada seda, et ilmselge lekitamiskuriteos kannatanu pidi läbima kõik edasikaebamise astmed, et prokuratuur lõpuks kriminaalmenetluse läbi viiks.

Kannatanutele kahju hüvitamine

Kas vandeadvokaat Martin Hirvoja kaitsealune, käesolevas kriminaalasjas kannatanu Mihhail Murnikov esitab ka kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõude, selgub edasise menetluse käigus. Kohtueelne uurimine alles käib ja praeguseks ei ole teada, kas üldse on olemas rahapesukuritegu või selle eelduseks olev eelkuritegu, küll aga ka hilisem võimalik menetluse lõpetamine või õigeksmõistmine ei kõrvalda inimestele lekitamiskuriteoga juba tekitatud mainekahju. Samuti ei ole välistatud, et ka ülejäänud kümme Danske rahapesuasjas kahtlustatavat taotlevad enda kaasamist käesolevasse kriminaalmenetlusse kannatanutena ning kahju hüvitamist, sest ka nende õigust süütuse presumptsioonile ning ausale ja õiglasele kohtupidamisele võidi lekitamiskuriteoga kahjustada.

Kohtueelse uurimise andmete lekitamine on Eestis krooniline ja ulatuslik probleem

Kohtueelse uurimise andmete lekitamine enne toimiku kahtlustatavatele ja nende kaitsjatele kättesaadavaks tegemist on Eestis aastakümneid kestnud krooniline probleem. Juba aastal 2003 juhtis riigikohtu esimees Uno Lõhmus tähelepanu, et politseiline omakasuline lekitamispraktika tõsiselt kahjustab õigusriiklikku kriminaalmenetlust. Seni pole avalikkusele teatavaks saanud, et mõnes sellises lekitamiskuriteos oleks üldse süüdlased välja selgitatud. Näiteks lubati lekitajad tuvastada nn maadevahetuse asjas, samuti Savisaare kriminaalasjas. Hiljuti juhtis vandeadvokaat Indrek Leppik oma Postimehes avaldatud arvamusartiklis "Reegliteta meediasõda Savisaare protsessis" tähelepanu, et ka tema kliendi Aivar Tuulbergi kohta lekitati uurimise andmeid, isik mõisteti küll hiljem õigeks, kuid pöördumatu kahju oli inimesele lekitamisega juba tekitatud. Tegemist ei ole seega üksikjuhtumiga, vaid süsteemse probleemiga, mille tõttu on tervikuna kahtluse all Eestis täidesaatva riigivõimu toimetatavate kriminaalmenetluste vastavus õigusriigi põhimõtetele.

Kes saaks sundida täidesaatvat riigivõimu seadust austama?

Ringkonnakohtunik Heili Sepp on oma määruses, millega vandeadvokaat Martin Hirvoja kaebus rahuldati, põhjalikult käsitlenud ka Euroopa inimõiguste kohtu sellekohast praktikat. Nii näiteks tuvastas EIK süütuse presumptsiooni rikkumise kohtuasjas 3899/08, Huseynov vs. Aserbaidžaan, 18.01.2018, mille keskmes oli eratelevisioonikanalis näidatud salvestis. Rikkumine tuvastati, kuigi valitsus ei selgitanud, kuidas sai eratelekanal videosalvestise. EIK eeldas, et salvestise sai meediakanal jõuametkonnalt, ja heitis ette, et jõuametkond ei austanud kaebaja süütuse presumptsiooni, vaid võimaldas kujundada avalikkuses temast kuvandit kui kurjategijast, ning videosalvestiste telekajastus julgustas avalikkust käsitlema kaebajat kurjategijana enne tema süüdimõistmist kohtus.

Harvardi ülikooli professor Alan M. Dershowitz on tõdenud, et ka USA-s on aktuaalne probleem, et prominentsetes kriminaalasjades prokurörid ja valitsuse agendid selektiivselt lekitavad kahjustavat teavet, mis peaks jääma saladuseks kuni kohtupidamiseni, kui nende avaldamiseks on kohane aeg. Kohati on selektiivne lekitamine muutunud relvaks prokuratuuri arsenalis. Kuigi selline lekitamine on kuriteona karistatav, ei ole prokuratuur ülemäära entusiastlik ega tee tõhusat tööd selliste rikkujate ega ka iseenda eksimuste tuvastamisel. USA kohtupraktikas on seetõttu leitud, et ainus võimalus selliste lekitamistega efektiivselt võidelda on seadust rikkudes toimetatud kriminaalmenetlustes lasta kohtul prokuratuuri esitatud süüdistused tühistada. Muud reaalselt toimivad kohtulikud vahendid, sundimaks täitevvõimu selles küsimuses seadust austama, paraku puuduvad.