Ökoloog: kasvuhoonegaaside sidumise poliitika on vähikäigu lävel

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteaduri Aveliina Helmi sõnul on Eesti peagi muutumas kasvuhoonegaase siduvast riigist emiteerivaks riigiks.

Loodushoidlik ja kliimahoidlik maakasutus ning heas seisus elupaikade hoidmine ja taastamine on ainus mehhanism, mis aitab atmosfäärist üleliigseid kasvuhoonegaase siduda. Inimeste kõik ülejäänud tegevused lisavad kasvuhoonegaase atmosfääri kas vähemal või rohkemal määral. Maakasutussektori sidumisvõime on aga kas positiivne või negatiivne - siduv või emiteeriv -, sõltuvalt sellest, kuidas me oma maaga ringi käime.

Hetkel on Eesti maakasutussektor kasvuhoonegaase siduv. Tänaste praktikate jätkumisel lakkab aga maakasutussektor Eestis kasvuhoonegaase sidumast juba hinnanguliselt aastal 2025 ning kujuneb aastaks 2035 siduvast sektorist kasvuhoonegaase õhkupaiskavaks sektoriks.

Nii muutub Eestil võimatuks liikuda kliimaneutraalsuse poole, sest ühtegi teist mehhanismi paratamatult tekkivate kasvuhoonegaaside puhverdamiseks ei ole - ka ülima kokkuhoiu juures mitte. Selle valguses on tähtis avada tausta väitele, mille esitasid loodavale koalitsioonile metsatööstuse esindajad hiljutises Ärilehes. Nad tõid välja, et metsa- ja maakasutussektor on kasvuhoonegaaside inventuuri andmeil ainus sektor, mis seob rohkem süsinikku, kui õhku paiskab. See on tõsi, kuid samas tekstis jäi mainimata, mil moel täpselt metsandus maakasutussektori sidumisvõimet mõjutab.

Momendil seob maakasutussektor tõesti rohkem, kui emiteerib, kuid prognooside kohaselt see nii ei kesta. Maakasutussektori tulevane roll kasvuhoonegaaside siduja või allikana sõltub metsa majandamisest ja kuivendatud turvasmuldadega ringikäimisest. Juba järgneva kümne aasta jooksul langeb Eesti maakasutussektori süsinikusidumisvõime 600% - seda kinnitab ka riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030. Langust põhjustab peamiselt intensiivne metsamajandamine, mille tõttu langeb metsade süsinikusidumine ning seeläbi ka nende võime puhverdada kuivendatud maadelt ja muust maakasutusest lähtuvad heidet.

Metsa kasutamise intensiivsus on maakasutussektoris võtmetähtsusega. Raiemahtude olulisust süsinikuheitmete dünaamikas rõhutab ka eelmisel aastal avaldatud aruanne pealkirjaga "Mets ja kliimamuutused". Seal väljatoodud arvutustest lähtub, et mida väiksemad on raiemahud, seda rohkem seovad ja hoiavad Eesti metsad järgnevatel dekaadidel süsinikku. Puidu oskusliku kasutusega võib süsinik jääda ka raiejärgselt seotuks, kuid siiani on püsivatesse toodetesse pandud puit kogu metsakasutusest siiski väga väikese osakaaluga. Siin on kindlasti palju paranemisruumi. Metsandussektor toob sageli välja ka puidu niinimetatud asendusefekti kui raieid õigustava teguri - kasutades näiteks nafta või betooni asemel puitu, oleme kliimasõbralikumad -, kuid selles osas puuduvad veel nii arvutused kui visioonid-poliitikahoovad. Silmas tuleb ka pidada, et atmosfäär ei tee tegelikult vahet, kas õhku paisatud kasvuhoonegaas tuli naftast, betoonist või puidust, ning kliimavõit sõltub siiski ainult sellest, milline on järgnevatel aastakümnetel tasakaal kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise ja sidumise vahel.

Maakasutussektorist lähtuvast heitmest saab peatselt ka Euroopa Liidu kvoodisüsteemi osa - iga emiteeritud tonn tähendab seega reaalset koormust riigieelarvele. Kuidas aga tagada, et maakasutussektor oleks jätkuvalt meie liitlane kliimamuutuste leevendamisel ega muutuks ohtlikuks ja kalliks kuluks?

Esiteks, maakasutus saab olla Eestis jätkuvalt siduv, kui tagame heas seisus elupaikade - soode, pärandniitude, vanade metsade ja vanade puude - säilimise ning käivitame kahjustunud alade ökoloogilise taastamise. Iga ökosüsteemide taastamisse mahutatud euro tuleb 7-10-kordselt tagasi taastunud looduse hüvede, paranenud keskkonnaseisundi ning tegevustesse kaasatud kogukondade heaolu ja tervise näol.

Teiseks, siduva maakasutuse hädavajalikuks osaks peab olema ka säästev metsamajandamine, mis seisab kolmel sambal: senisest mõõdukamatel raiemahtudel, raiete targal maastikulisel planeerimisel ja puidu pikaajalisse kasutusse suunaval väärindamisel.

Kolmandaks, oluline on tagada kuivendusmõjude vähendamine, turbaalade kuivendamise vältimine ja kahjustatud alade taastamine ning lükata käima rohumaade ja põllumaade süsinikku siduv majandamine. Meie põllumullad on täna emiteerival poolel, kuid oskuslikud praktikad aitavad suurendada muldade orgaanikasisaldust ning seeläbi ühe vitsaga aidata siduda süsinikku ning parandada mulla kvaliteeti.

Lõpetuseks on oluline teada, et avatud alade metsastamine ei ole sobiv kliimalahendus. Metsamaad noore metsa või võsaga on meil tõepoolest juba piisavalt - küsimus on ju selle majandamises - ning on tähtis, et ruumi jääks ka intensiivset põllumajanduslikust kasutusest väljas olevatele avakooslustele ja nendega seotud liikidele: pärandniitudele ja teistele niidulistele elupaikadele, mida on Eestis vähem kui 100 000 hektarit ehk vaid 5% metsamaa pindalast. Nende arvelt metsamaa pindala suurendada ei tohi ega ole ka vaja. Ka turvasmuldade võsastumine-metsastamine ei ole kliima ja elurikkuse seisukohast otstarbekas. Uut metsa vajame ribade ja laikudena vaid üksluisteks muudetud põllumajandusmaastikesse Kesk-Eestis ja siin-seal mujal.

Kokkuvõttes - maakasutussektoris toimuv on järgnevatel aastakümnetel kriitiliselt oluline, kuid selle roll kliimamuutuste puhverdamisel saab olla tulemuslik vaid oskuslike, teaduspõhiste ja loodussäästlike valikute abil.