Räägime rahapesust. Te vastutasite Swedbankis Balti panganduse eest aastatel, kui toimusid 2019-ndal skandaaliks vormunud sündmused. Paljud ajakirjanikud helistasid teile, kui Swedbanki rahapesuskandaal puhkes, sh mina. Te ei tahtnud rääkida. Miks?

See oli Swedbanki asi. Ma ei olnud positsioonis, et nende siseasju kommenteerida. Olin ise samas valdkonnas teises ettevõttes tööl. Ja mida olekski mul olnud öelda? Uurimine oli toimunud, Swedbankile oli edastatud põhjalik informatsioon, mida mina ei ole näinud. Eemalt antud kommentaaridel ei oleks mingit väärtust olnud. Balti panganduse juht olin neli aastat, 2005 kevadest 2009 alguseni.

Swedbanki rahapesuasju uurib prokuratuur, Eesti valitsuse, st Martin Helme palgatud Louis Freeh, uurimine käib Rootsis ja USA-s. Kas Freeh on teiega juttu ajanud?

Ei ole. Mul ei ole olnud kokkupuuteid nende uurimistega.

Kas prokuratuur ei ole teid üle kuulanud?

Ei ole.

Aga Swedbank, kes on ka ise uurimise algatanud?

Ei.

On teid ehk küsitlenud Swedbanki palgatud rahvusvaheline advokaadibüroo Clifford Chance?

Ei ole.

Kas teie teada avati Swedbankis uurimise käigus teie omaaegseid kirjavahetusi?

Jah. Ma ei tea üksikasju, kuid Clifford Chance’i raportis leidub episoode, mille osaline ma olen. Raportis on viide, et e-kirju on läbi vaadatud, samuti on seal viited juhatuse koosoleku materjalidele ja langetatud otsustele.

Ja sellest hoolimata ei ole teid mitte ühegi käimas oleva uurimise jooksul ülekuulamisele kutsutud?

Et midagi ei jääks ripakile: olen andnud selgitusi selle perioodi kohta Luminori nõukogu korraldatud uurimisel. Põhiküsimus selles valdkonnas töötades on, kas inimene sobib oma ametikohta täitma, sobivusmenetlus on panganduses keskne ja pidev teema. Tol korral püüdsin 13 aasta taguseid sündmusi meenutada ja pean tunnistama, et ega liiga palju meelde tulnud.

Loe edasi LP intervjuust.