2021. aasta võib osutuda taastumise aastaks, kuid selle protsessiga kaasneb tõenäoliselt väga suur ebakindlus - kuni hetkeni, mil toimub üleminek nn "uuele majandusele". Selle avalduse tegi esmakordselt veebis toimuval Davosi majandusfoorumil Euroopa Keskpanga (EKP) juht Christine Lagarde. Millal see üleminek täielikult käivitatakse, pole veel selge. Nagu märkis EKP juht, võib kogu Euroopat hõlmanud uute piirangute laine tõttu üleminek majanduse taastumisele veel venida.

Samal ajal rõhutas Lagarde, et üleminek ülalpool mainitud uuele majandusele peaks muu hulgas kaasnema digitaliseerimise ja rohearenguga. Vene eksperdid peavad seda teesi aga liiga abstraktseks. "Digitaliseerimise panus majandusarengusse pole veel täielikult arusaadav," ütles Vladimir Vasiliev, USA ja Kanada instituutide juhtivteadur. "Lõppude lõpuks vähendab see tegelikult ainult ettevõtte kulusid, mis on suures osas seotud ettevõtete juhtimise, teabe otsimise ja lepingute sõlmimisega, kuid pole tõenäoline, et see mõjutaks midagi ka laiemalt."

Teisalt arvas kõrgema maailmamajanduse ja rahvusvaheliste suhete teaduskonna professor Vladimir Zuev, et isegi kui digitaliseerimine võib saada üheks "uue majanduse" transiidi veduriks, viib selle areng veelgi suurema kihistumiseni arenenud riikide ja arengumaade vahel.

Probleem on selles, et rikkad ja vaesed riigid erinevad oluliselt digitehnoloogiale juurdepääsu osas. Sellest probleemist rääkis Davosi foorumil Mastercardi aseesimees Anne Kearns. Ta lisas, et tulevikus on tähtis sellised piirangud arengumaades likvideerida. Ent vaevalt keegi tõsiselt eeldab, et rikkad riigid vabatahtlikult sellisest eelisest loobuvad.

Kes päästab Euroopa majanduse?

Davosi foorumi ekspertide vahelised arutelud paljastasid veel ühe väga tõsise probleemi, mis pärsib oluliselt maailmamajanduse taastumist tervikuna: kui aastatel 2008-2010 ringles idee, et kõik peaksid globaalsest kriisist koos välja tulema, ja selleks rakendati ka asjakohaseid meetmeid, ei saa nüüd taolisest globaliseerumisest rääkida. "Praegune majandusloogika on see, et iga riik väljub iseseisvalt."

„EKP, eriti pärast seda kui Ühendkuningriik lahkus Euroopa Liidust, suunas oma jõupingutused Euroopa majanduse päästmisele. Ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riigid, mis pole kõige halvemas majanduslikus olukorras, pole eriti huvitatud kellegi aitamisest peale iseenda," räägib Vasiliev.

Eelkõige praeguse kriisi valguses näeb Peking võimalust tugevdada oma globaalset positsiooni. Eelmise aasta lõpus sai Hiinast ainus majanduskasvu näidanud riik, kes loodab lähitulevikus selgelt saada oma peamise konkurendi USA üle lõpliku võidu. Eelmise aasta lõpus Hiina juba edestas ameeriklasi välismaiste otseinvesteeringutega (vastavalt 163 ja 134 miljardit dollarit), ehkki 2019. aastal oli olukord täpselt vastupidine.

"Mis puutub arengumaadesse, siis arvestades arenenud riikide objektiivseid majandusnäitajaid - suurt laenukoormust ja eelarvepuudujääki - ei tule keegi neile appi ja nad peavad oma probleemid ise lahendama," on Vasiliev kindel. Professor lisab ka musta prognoosi, mis ennustab, et ressursside nappuse tõttu ei pruugi paljud arengumaad koroonaviiruse kriisist üldse väljagi tulla. Vaesemad riigid ei suuda koguda samasuguseid rahalisi ressursse nagu arenenud riigid, kuna nad ei ole maailma peamised finantskeskused ja nende valuutat ei tunnustata üldiselt.