Ohtlik tendents. Miks kasutavad inimesed järjest enam üliprivaatseid suhtlusrakendusi ja kes neid omavad?
(116)
WhatsAppi kasutab regulaarselt 2 miljardit inimest, et saata umbes 100 miljardit sõnumit päevas. Meedias räägitakse neist vähe, kuid jaanuaris muutus olukord oluliselt. WhatsApp kuulub Facebookile ning viimane andis 6. jaanuaril teada, et nad vaatavad üle WhatsAppi kasutustingimused. Paljud hakkasid arvama, et nende andmeid hakatakse nüüd laiemalt kasutama erinevatel ärilistel eesmärkidel. Inimesed tormasid alla laadime Telegrami ja Signalit. Esimese kasutajaskond jääb 500 miljoni kanti ja teisel alla selle. Võrreldes WhatsAppiga on tegu veel väikeste tegijatega. Kuuendast 19nda jaanuarini laeti Signalit alla 45 miljonit ja Telegrami 36 miljonit korda. Telegrami juht Pavel Durov nimetas seda „suurimaks digimigratsiooniks inimkonna ajaloos."
Teine märgiline sündmus 6. jaanuaril oli Kapitooliumi ründamine USAs. Sündmuste alguses eemaldas Apple oma keskkonnast Twitteri klooni nimega Parler, kus muuhulgas levitati sõnumit "me peaksime hakkama süstemaatiliselt mõrvama #liberaalist juhte". Ka Amazon lõpetas nende jagamise oma pilveteenuste seas. Need samad inimesed kolisid nüüd Telegrami. Ja samad sõnumid kõlasid nüüd mujal. Telegram eemaldas neid pisut, kuid ei suutnud käratsejaid lämmatada. Telegram on ka kindlameelne, et nemad ei anna välja privaatsete sõnumivahetuste sisu. Enne Joe Bideni ametisse vannutamist oli hirm, et just sellistes "peidus" olevates kohtades võidakse planeerida vägivaldseid rünnakuid. See ei osutunud tõeks, aga riskid jäävad.
Kaks põhimõttelist erinevust
Sellised suhtlusrakendused erinevad Facebookist, Twitterist ja Instagramist kahel fundamentaasel viisil. Üks neist on adresseerimisvõime. Kui sa Facebooki midagi postitad, siis nende tarkvara otsustab, millised sõbrad seda automaatselt näevad ja millised peavad sinu postitust otsima. Kui postitus on populaarne, siis automaatsete nägijate arv suureneb. Kui kasutaja saada sõnumi WhatsAppi kaudu, siis läheb see vaid ühele inimesele või määratud grupile. Seal inimesed teavad, kellega nad räägivad.
Teine erinevus peitub ärimudelis. Sotsiaalmeediakanalid peavad teadma, mida kasutajad räägivad, külastavad ja mis neile meeldib. Selle abil saavad nad müüa teenuseid reklaamiostjatele. Et müüki maksimeerida on neil vaja algoritme, et tuua kasutaja silme ette seda sisu ja reklaami, mis neile meeldida võiks. Nende huvi peitub viraalsuses. Suhtlusrakendustel ei ole põhjust lugeda postitusi "üle postitaja õla". Neil ei ole tihti ka sellist võimekust, isegi kui nad tahaksid. Mõned on viraalsust isegi tagasi hoidnud sellega, et nad on postituste edasi saatmise teinud keerulisemaks.
Inimesed tunduvad üha enam liikuvat viimaste poole. Ka Facebooki looja Mark Zuckerberg on tunnistanud, et privaatsuhtlus ja väikesed grupivestlused on selgelt kõige enam kasvav trend veebis. Samal ajal ei ole Euroopas Facebooki kasutajate arv juba mõnda aega kasvanud. Põhja-Ameerikas, pandeemia ajal, kasutatavus isegi vähenes. Suhtlusrakenduste puhul nähti aga kasvu.
Signal ja Telegram ei ole aga raha peal väljas. Esimese rahastajaks on WhatsAppi kunagine looja ning selle müügist 6,5 miljardit teeninud Brian Action. Tegemist on ühe MTÜ projektiga. Nad kasutavad täielikku krüpteeritust, mis muudab võimatuks näha, mida kasutajad omavahel räägivad. WhatsApp kasutab küll sama tehnoloogiat, kuid Signal läheb privaatsuse kaitsega palju kaugemale. Nad küsivad kasutajalt minimaalse info. 2016. aastal sooviti kohtu kaudu Signalilt saada infot kahe kasutaja kohta. Nad said pakkuda vaid kuupäeva ja kellaaega, millal loodi konto, mis oli seotud konkreetse telefoninumbriga. Lisaks ka täpset aega, millal see inimene kontot viimati kasutas.
Telegram ei kasuta täielikku krüpteerimist ega matemaatikat, küll aga Vene miljardäri Pavel Durovi põhjatut rahakotti, kes rahastab projekti enda varast. Neil on võimalus kasutajate sõnumeid lugeda. Durov ei võta aga kuulda ei Venemaa ega teiste soove infot välja anda või seda tsenseerida. Kui Apple pöördus Telegrami poole, et see lõpetaks oma kasutajate käitumise, mille käigus need avaldasid privaatset infot teatud Valgevene politseinike kohta, kes peksid protestijaid, ütles Durov, et Apple peaks iPhone'i kasutajatele sellise info ise kättesaamatuks tegema. Tema ei liiguta lillegi.
Kogu asja positiivne külg on see, et inimesed tunnevad neis kohtades suuremat vabadust ja sotsiaalset tuge ning ühtekuuluvust.
Riskikoht on aga väga suur. Sotsiaalse suhtluse uurijad on tuvastanud, et radikaalsus on hakanud viimase kahe aasta jooksul avalikust internetiruumist kaduma. Loogiline on arvata, et see toimub nüüd privaatselt. Seal võib aga vabalt toimuda ka lapsporno jagamine ja terrorirünnakute planeerimine. On kindel, et võimud erinevates riikides püüavad leida viise, kuidas infot kätte saada, kuid siiani ei ole kuulda ühestki juhtumist, kus keegi oleks Signali või Telegrami postituste tõttu kinni peetud.
Selge on see, et ülim privaatsus, mida sellised keskkonnad pakkuvad on miski, mis paljusid paelub. Lisaks on need reklaamist ja muust lisainfost vabad. Mõned inimesed vajavad aga peaaegu totaalset privaatsust tunduvalt enam kui teised ning nende kavatsused ei pruugi olla head.
