Seakasvatuse olukord ei ole mitte lihtsalt halb, vaid katastroofiline. Sealiha hind langes katku ja koroona tõttu aasta jooksul ligi poole võrra. Ühe sea tootmiseks kulus mullu 133 eurot, kuid praegu müüakse siga 95 euroga. Sööta ja muid sisendeid ostame samal ajal maailmaturu hinnaga, mis ainult tõuseb. Seakasvatajate kahjum ulatub juba mõnda aega üle veerandi käibest. Omahinna kasvades kahjum aina suureneb: selline tootmine ei ole jätkusuutlik.

Ühel hetkel saab raha otsa. Kui sigadele ei jõuta enam sööta osta, tõstame käed üles ja anname kümned farmid ja kümned tuhanded sead riigile üle. Loomakaitseseadusest tulenevalt lähevad pankrotistunud farmi sead riigi toita.

Kas riigil veab kui surnud seal?

Varem langes vastutus kohaliku omavalitsuse õlgadele. Esmakordselt viis aastat tagasi pidi Kehtna vald leidma kiirkorras 200 000 eurot, sest pankrotistunud ettevõttes ootas iga päev söötmist 10 000 siga ja põrsast. Nende realiseerimine oleks aega võtnud pool aastat.

Eesti lihatööstustel on oma tooraineahelas kindlad tarnijad ja kõrvalt täiendavat liha ei vajata. Ka naaberriikide turg on täis. Eestis on praegu ligi 300 000 siga ning kui suur osa nende omanikest kaotab üle öö maksevõime, on kuri karjas.

Loomulikult ei ole kogu Eesti seakasvatus väljasuremise ohus, sest praeguses olukorras omab ellujäämise eelist suur rahvusvaheline kontsern. Tõsistes raskustes on eelkõige kodumaisel kapitalil põhinev seakasvatus, mis on koondunud Eesti Tõusigade Aretusühistusse.

Suurem osa ehk ligi 65% Eesti seakasvatusest kuulub väliskapitalile. Ligi 40% seakasvatusest hoiab enda käes Soome kontsern HKScan. Väliskontsernidele kuuluvad nii seakasvatus, tapamajad kui ka lihatööstus, mis kujutab endast heitlikes majanduslikes oludes ideaalselt toimivat kooslust. Kui liha hind on kõrge, teenitakse raha seakasvatuses, kui liha hind on madal, teenitakse raha tapamajades-lihatööstustes. Raha liigub omaniku ühest taskust teise.

Väliskapital on märkimisväärses eelisseisus

Väliskapitalile kuuluv seakasvatus ei osale Eesti sigade jõudluskontrollis, sest emiste arvu pealt tuleb tasuda osamaksu. Seda kulu ei taheta teha. Kui jagatakse toetusi, mida on õiglane teha jõudluskontrolli alusel, siis sellest tahetakse aga küll osa saada.

Paraku on Eesti kapitalil põhineval seakasvatusel ainult üks tasku. Milles kas on või ei ole raha. Kuid just need ettevõtjad, kes kuuluvad Eesti Tõusigade Aretusühistusse, teevad ühiselt jõudluskontrolli, edendavad Eesti sigade tõuaretust ja loovad Eesti sea tõelist kuvandit. Eesti omad seakasvatajad kauplevad vabal turul, saavad etteantud turuhinda ja piltlikult öeldes hulbivad kui laevukesed heitlikul merel.

Oleme korduvalt palunud maaeluministeeriumilt abi, kuid ametnikud toimivad soovitule täpselt vastupidiselt. Näiteks vähendati ainukest seakasvatajatele suunatud riigipoolset toetust - aretustoetust - üle 50% ning nüüd venitatakse Euroopa Liidu poolt kehtestatud nn koroonatoetuse maksmisega. Kuid abi on vaja hädasti ja kiiresti.

Kui maaeluministeeriumi käitumine ei muutu, siis mõne kuu pärast Eesti kapitalil põhinevat, tõuaretusega tegelevat ja vabaturul oma sigu müüvat Eesti seakasvatust enam olemas ei ole.

On teada, et toetuse pärast käib verine võitlus kogu põllumajanduses - kes saab kui palju, nagu see meil ikka kombeks on, mis paraku pikendab toetuse kättesaamist ja kahjuks siin kõige suurem pidurdaja on olnud see, kes peaks abiaktsiooni eest vedama -maaeluministeerium.

Toetust on vaja kohe, mitte siis kui ...

Ehkki toetuse suurus ja jagunemine vastavalt tegelikule vajadusele pandi paika eelmise valitsuse koalitsioonikokkuleppega, ei sobinud see maaeluministeeriumile ja toetuste maksmist hakati sõna otseses mõttes torpedeerima.

Esmalt venitati taotluse esitamisega Euroopa Komisjonile, siis muudeti toetuse määrasid. Seati lisatingimusi, et kõik ei saakski toetust ja lõpuks timmiti ühele ettevõttele mõeldud toetuse maksimummäär nii väikeseks, et suurematele seakasvatajatele, kes tegelikult on praeguses olukorras kõige suuremad kaotajad, kujuneks toetus naljanumbriks.

Nüüd venitatakse toetuse väljastamisega, sest taotlusi saab esitada alles märtsi lõpus ja raha saab kätte hiljemalt juuni lõpuks. Siis võibolla enam polegi selle rahaga midagi peale hakata, sest sead on farmerite poolt riigile üle antud.

Seakasvatajate raskused ei tule mitte saamatusest, vaid üleilmsetest mõjudest, mille vastu võitlemiseks iga normaalse riigi valitsus peaks oma tootjatele appi tulema. Loodetavasti võtab uus valitsus oma karjase rolli tõsiselt ja näitab sea kombel käituvatele ametnikele rooska.

Lihatööstused, saage palun aru!

Pöördume kõigi Eesti lihatööstuste poole palvega muuta sealiha eest maksmise aluspõhimõtet Eesti vabaturu seakasvatusele. Me ei küsi sama hinda, mida makstakse kinnistes süsteemides, kuid siiski ootame mõistmist ja vastutulekut hinna lõplikul kujunemisel.

Kui kokkulepe on Saksa hind, siis peaks olema ka Saksa tingimused. Saksamaal saavad seakasvatajad 100 kg sea puhul hinna 79 kg lihakeha eest, Eestis 72kg eest, kuna tapasaagise arvestusmetoodika on erinev. Saksamaal sisaldab 79% tapasaagis ka sea pead, Eestis saavad seakasvatajad sama hinna 72 kg eest - tapasaagis 72% ei sisalda pead.

Saksamaal arvestatakse baashinnaks 57% tailiha sisaldust lihakehas, Eestis 59%, iga lisaprotsendi pealt hind tõuseb, st kui tegelikult on rümbas umbes 60% tailiha, saab Saksamaal lisatasu 3% eest, Eestis vaid 1% eest. Saksamaal müüb seakasvataja sead farmi väravas, Eestis valdavalt tapamajas. Ehk siis transport jääb enamasti seakasvataja kanda.

Kokkuvõtteks teenib Eesti seakasvataja sel moel ca 15 eurot sea kohta vähem kui kolleegid Saksamaal ja arvestades sigade suurt mahtu, on see suur raha, mis jääb Eesti vabaturu seakasvatajal saamata.

Me palume võrdseid tingimusi. Usun, et kellelegi ei ole kasulik Eesti seakasvatuse lõpp. Eesti tapamajad ja lihatööstused vajavad jätkuvalt kodumaist sealiha ka peale kriisi. Seepärast kutsun teid kõiki praeguseid hinnaprintsiipe muutma.

Mõistlik lahendus on ka see, kui kapitaalse kriisi ajal makstakse seakasvatajatele turuhinnast veidi kõrgemat hinda ja kui turuhinnad on uuesti tipus, siis veidi madalamat hinda. Seakasvatajad on paindlikud vastavaid kokkuleppeid sõlmima ja neid omalt poolt pidama.