Vandeadvokaat: kas ikka tahame olukorda, kus suuremad või väiksemad el chapod korraldavad meie elu kabinetivaikuses sõlmitud kokkulepete alusel?

Kui ohtlik on olukord, kus kohtumenetlus liigub kinniste istungite suunas, kohtulahenditest roogitakse välja kõik isikutele viitavad andmed ja kohtulahenditele ligipääs on takistatud robotlõksudega? Lisaks on normiks kujunemas olukord, kus iga vähegi kriitiline kommentaar ja postitus leiab lõpplahendusena arutelu kohtus teemal, kas tegu on ebaõige faktiväitega või ebakohase väärtushinnanguga ning kui suure kahjunõude hinnalipiku saab nõudele juurde panna.

Üllatuslikult on järjest enam avalike asutuste juhtivtöötajaid asunud väitma, et kriitikat tuleb esitada majasisiseselt ja omavahel. Aga mis teha, kui kriitikat ei võeta kuulda või ei ole kompetentsi, et kriitikast aru saada? Veelgi enam - kas avalikkusel ei ole siis õigust teada, mis asutuste sees toimub, mis on igapäevased takistused töös ja kuhu meie kõigi raha kulub? Üllatavalt palju on juhtivisikuid, kes solvunult teatavad, et kriitika ei oleks pidanud kuuluma avalikustamisele. Aga kui info välja ei liigu või liigub, aga ainult kohitsetud pressiteadete vahendusel, siis pole ajakirjandusel ega laiemal avalikkusel ju võimalust töö kvaliteeti hinnata.

Isiklik solvumine ning hetkeline asutuse töömeeleolu häirumine ei ole piisav põhjus, et vilepuhujaid maha suruda. See kehtib ühtemoodi nii kohtunike, terviseameti, peaministri büroo, vangla- ja hooldekandesüsteemis töötavate isikute, vaktsineerimist korraldavate tervisehoiuasutuste töötajate kui ka näitejuhtide osas. Kui oled avaliku asutuse ametnik või juhtival ametikohal töötav isik, siis on avaliku kriitika talumine palga sisse kirjutatud ning suukorvistamine ja vilepuhujate lahti laskmine ei ole lahendus.

Ühest küljest võimendavad sotsiaal- ja veebimeedia kindlasti kriitikat ning adressaat tunnebki end rünnatuna - mitmed esitatud väited võivad tunduda mitmest allikast tuleva tulvana väärad ning ebakohased. Samas peab aga arvestama, et igasugune suund salastatusele, avalikele näidispoomistele või hirmutamisele peamiselt läbi töökoha kaotuse või algatatud kohtuasjade, või sund isikut oma sõnu tagasi võtma ning kahju hüvitama, võtab paratamatult suuna olukorrani, kus ühel hetkel avastame, et suuremad või väiksemad el chapod korraldavad meie elu kabinetivaikuses sõlmitud kokkulepete alusel ning avalikkusel pole suur muud teha, kui vaikides käske täita. Eriti tuleb sõna- ja arvamusvabaduse kaitsele tähelepanu pöörata pandeemia piirangute valguses, kus meie kodanikuvabadused on niigi kammitsetud ning vaikselt on pead tõstmas eliiti toetav defitsiitse kaubaga sahkerdamine.

Tänasel päeval jõuavad varasemalt n-ö köögijutud ja väiksema ringi arutelud sotsiaalmeedia vahendusel ka laiema avalikkuseni, kus nad tihti veel hoogu juurde saavad. Lisaks jääb alati võimalus, et kui probleem on juba avalikkuse ette jõudnud, tuleb oma kogemusega välja veel mõni vilepuhuja.

Avalikkuse printsiip, mis on üks põhilisi alusprintsiipe mitmes riigivaldkonnas, on aja jooksul põhjusega välja kujunenud - printsiibi eesmärk on tagada läbipaistvus ja korruptsioonivaba keskkond.