Eesti ettevõtted on asunud värbama rahvusvahelisi kaugtöötajaid

Värskest uuringust selgub, et koroonaviiruse levikust tingitud reisipiirangute tõttu on Eesti ettevõtted tööjõupuuduse leevendamiseks asunud senisest enam värbama rahvusvahelisi kaugtöötajaid, ehk selliseid töötajaid, kes teevad Eesti ettevõtte heaks tööd oma elukohariigis väljastpoolt Eestit.

„Paindlikud lahendused seoses töökeskkonnaga muutuvad üha olulisemaks ning mitmed töökohad ei eelda ilmtingimata töötamist tööandja asukohas. Samuti soodustab kaugtöö kasutamist kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudus teatud ametialadel, näiteks IT sektoris: kui spetsialist ei ole valmis teise riiki kolima, siis on kaugtöö üks võimalik lahendus,“ ütles Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) Work in Estonia programmi juht Anneli Aab.

Work in Estonia tellis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuselt (RAKE-lt) uuringu, mille käigus uuriti Eesti ettevõtjate kogemust rahvusvaheliste kaugtöötajate värbamisel. Selleks vesteldi Eesti ettevõtete personalispetsialistidega, kellelt küsiti, missugused kogemused on ettevõtetel rahvusvaheliste kaugtöötajate värbamisel, milliste küsimuste, takistuste ja probleemidega on ettevõtjad seoses rahvusvaheliste kaugtöötajate värbamisega kokku puutunud ning kust tuge otsinud ja saanud.

Uuringust selgus, et peamiselt kasutavad Eesti ettevõtted rahvusvahelist kaugtööd koroonaviirusest tingitud piirangute tõttu või ka siis, kui hea spetsialist ei ole valmis Eestisse kolima. Sageli on rahvusvaheline kaugtöö osa pikemast töötaja Eestisse toomise protsessist ehk töötaja teeb seni oma koduriigist kaugtööd, kuni ümberasumine Eestisse on võimalik. Rahvusvahelise kaugtöö võimalusi on hõlpsam kasutada neil ettevõtetel, kellel on juba konkreetses välisriigis esindus olemas. Uuringus esines ka ettevõtteid, mis vajavad lühiajalist abitööjõudu ja pakuvad rahvusvahelist kaugtööd „tööampsudena“.

Ettevõtjate jaoks, kes kasutavad rahvusvahelist kaugtööd või kaaluvad selle kasutamist, tekitab palju küsimusi maksustamise ja maksudega seonduv: mis riiki/riikidesse tuleks rahvusvahelise kaugtöötaja tööjõumaksud tasuda, et mitte regulatsioonide vastu eksida. Samuti ei teata, kuhu pöörduda, et küsimustele vastused saada – see vähendab otseselt rahvusvahelise kaugtöö võimaluste kasutamist. Osa ettevõtetest värbab maksustamisega seonduva ebakindluse tõttu töötajateks ainult nende riikide residente, kus neil on juriidiline üksus ning seega jääb rahvusvahelise kaugtöö potentsiaal nende jaoks täiel määral kasutamata.

Uuringu läbiviijad soovitasid luua rahvusvahelise kaugtöö kontaktpunkt, kuhu ettevõtjad saaksid oma küsimustega pöörduda. Samuti tuleks ühele veebilehele koondada riikide kokkulepped rahvusvahelise kaugtöö maksustamise osas ning korduma kippuvad küsimused ja vastused neile. “Täna rahvusvahelise kaugtöö valdkonna eestvedaja puudub, aga teda oleks väga vaja, sest rahvusvaheline kaugtöö võib paljudele ettevõtetele olla hea vahend tööjõupuuduse leevendamiseks,” märkis Aab.