Räägib 50-aastane Marina, kes töötab kohvikus klienditeenindajana. Tööstaaž ligi 4 aastat.

Kuidas te sattusite kohvikusse tööle?

Kunagi teises kohas töötasin Allaga sarnaselt kaubanduse valdkonnas, kuid ta kutsus mind siia tööle kui oli abikäsi vaja. Lisaks on toidumaailm mulle ka süvitsi tuttav, hariduselt olen toidutootmise insener-tehnoloog.

Mis teid siiamaani siin hoiab?

Nii töö ise kui ka kollektiiv, need moodustavad ühtse terviku. Tunnen, et olen osa suurest perest.

Oskate ehk ka püsiklientide kohta rääkida?

Klientide üldpilt on väga kirev. On neid, kes Nõukogude ajast mäletavad meie kohvikut ning neid rõõmustab, et meie toodete valikus on siiamaani alles nende lemmikud saiakesed, mida kunagi müüdi. See on nostalgiline rännak, kus inimesed saavad osa oma vanadest mälestustest, emotsioonidest. Tundub, et nad saavad sellest edaspidiseks teatud energialaengu. On ka neid, kes juba tükk aega elavad välismaal, kuid kodumaal käies tulevad ikka siia tagasi. Tulevad ka turistid, kes on meid leidnud internetist, et saada ehedat kogemust.

Milline on teie peamine töökeel?

Ma püüan ikka alati klientidega eesti keeles rääkida, kuid on ka vanema põlvkonna eestlased, kes lausa ise tahavad meiega vene keeles rääkida.

Kuidas te kirjeldaksite Allat?

Ta on vanakooli inimene ning ka ta meetodid on sellest ajast, kui tehti pidevalt tootekvaliteedi kontrolli ja kõik oli väga range. Näiteks pirukas peab olema kindla kaalu, väljanägemise, täitega, kõik on normide järgi sätestatud. Kindlasti selline suhtumine on aidanud ka kohvikut veepinnal hoida. Distsipliin on vajalik, mida Alla ka armastab. Samas ta on küllaltki mitmekesine, tähelepanelik ja hooliv inimene, kes alati võimalusel aitab. Ta ei ole ükskõikne ning kuidagi leiab endas jõudu, et toetada nii enda peret kui ka teisi.

Võib see olla põhjuseks, miks inimesed siia püsima jäävad?

Usun küll, tänapäeval on see haruldane nähtus, eriti teenindusvaldkonnas, ning vähe kus seda ka esineb.

Räägib 42-aastane Jana, kes töötab kohvikus klienditeenindajana. Tööstaaž ligi 22 aastat.

Kui üks vanimatest olijatest, kuidas tunnete end siin töötades?

Väga hästi. Nii Alla kui ka kogu meeskond on minu pere. Ta muretseb meie pärast, kui meil on mingid isiklikud probleemid. Meil „devotškatel" (vene k. tüdrukud) on oma põhipunt, kuhu kuulub 5-6 inimest, kes on juba ammu siin tööl ja me väga hoiame kokku.

Ja kuidas te sattusite siia tööle?

Mu ema aastaid töötas siin pagarina, just hiljuti 70. eluaastal läks pensionile. Enamus teisi pagareid on siin ka ligi 20 aastat tööl olnud.

Mis teie arvates hoiab inimesi siin tööl?

Ma arvan, et kokkuhoidmine ja tunne, et oled justkui osa kommuunist. Ma ise püüdsin 2 korda siit lahkuda. Ühel korral lahkusin aastaks, teisel korral mõneks kuuks ning iga kord Alla kutsus tagasi, mida ma ka tegin. Huvitav on see, et need mõned korrad kui uued inimesed on tulnud proovipäevale, nad pole jäänud. Kas nad ei ole meie või töö endaga sobitunud. Siin on vaja kiirust, tööd peab ikka tegema ning tavaliselt niisama ei istuta. (naerab)

Kuidas praegu on püsiklientide külastatavusega?

Inimesed ikka tulevad tagasi. Isegi kui on kuhugi kaugemale kolinud või kodukontoris, siis mingil moel leiavad aega, et läbi astuda. Kahju ainult, et praegu meie vanem klientuur käib vähem, mõistetavatel põhjustel. Ka meie läheduses asuvate kortermajade inimesed käivad. Näiteks on üks läti või leedu noor paar, kes tihti käib hommikul küpsetisi ostmas või lõunat kaasa haaramas.

Kuidas te kirjeldaksite juhatajat, omanikku?

Ta on väga erinev. Tööl on ta üks, eraelus täiesti teine. Tema üks rõõmuallikatest on kindlasti mustlastants ning mulle tundub, et seal ta saab end täiel määral välja elada. Kui olen ta esinemisi vaadanud, siis on näha, et Alla annab endast kõik. Töökohal on ta juba aga juhi rollis, kuid ka siin ta panustab 100%. Kui teda poleks, siis poleks ka Narva kohvikut, kõik oleks ära lagunenud.