Milliseid Norra ja EMP toetuste programmi kaasabil sündinud koostöövilju on juba õnnestunud noppida ja millised on praegu küpsust kogumas?

Keeleteadlased said uue vaatenurga eesti keelele

Mõned head aastad tagasi, 2017. aastal jõudis lõpule Tartu Ülikooli ja Tromsø Ülikooli teadusprojekt „Saami-Eesti keeletehnoloogia-alane koostöö: sarnased keeled, ühesugune tehnoloogia”. Koostöö kahe ülikooli vahel kestab aga tänini.

Projektijuht Heiki-Jaan Kaalep meenutab tagantjärele, et kui 2013. aastal projekti taotlust kokku panema hakati, mõeldi esialgu rohkem isiklikele huvidele. „Ergutasime üksteist (Tartu Ülikooli ja Tromsø Ülikooli teadlased – toim), et oleme häbitult egoistlikud ja kirjeldame, millega isiklikult tahaksime tegeleda. See tähendab, ei hooli üldse sellest, kas see kellelegi veel sobib või kas keegi tahaks meie egoismi rahastada.”

Seda suurem oli pärastine üllatus, kui avastati, et isiklikud huvid polegi omavahel vastuolus, vaid hoopis täiendavad üksteist. „Võib-olla kajastus see isiklik õhin projekti taotluse tekstis,” mõtiskleb Kaalep. Igatahes pääseti selle väikese viie protsendi hulka, kes tol korral Balti koostööprogrammist rahastuse said.

Kuigi eesmärgid olid erinevad – kumbki riik tahtis edendada ikkagi oma keeletehnoloogiat –, saadi selle keskel üksteisele kasulikud olla. Eesti teadlaste soov oli kasutada Tromsø üles seatud arendus- ja koostöökeskkonda, et kirjeldada eesti ja võru morfoloogiat samal standardsel formaalsel viisil, nagu on kirjeldatud paljusid keeli, näiteks soome ja saami keelt. „Huvitav on selline standardiseerimine sellepärast, et nõuab süstemaatilisust ja teiste keeltega võrdlemist, mis omakorda paneb vaatama oma keele peale uuest vaatenurgast ja võimaldab avastada varem tähelepanuta jäänud seaduspärasusi,” põhjendab Kaalep eestlaste huvi. Tromsø soov oli luua uusi rakendusi, mis hõlmaksid ka muid keeli peale saami, ja sel moel arendada oma keeletehnoloogiaportfelli. Sestap sai nende eesmärgiks laiendada sõnavormide moodustamisega seotud keeleõppeprogramme eesti ja võru keelele. Veel huvitas Tromsøt lähedaste keelte vaheline reeglipõhine masintõlge (eesti-soome, soome-saami).

Koostööprojekt oli seega väärtuslik mõlemale poolele. Kaalepi enda jaoks seisneb projekti suurim kasu aga selles – nimetades end siinkohal jälle pisut egoistlikuks –, et tänu standardsele formaalsele esitusele näeb ta eesti keelt teisiti kui juhul, kui piirdunuks ÕSi ja omaenda varem tehtud spelleriga. „Näiteks lehel www.keeleveeb.ee tehtavates korpusepäringutes on sõnade morfoloogilised kategooriad (mis kajastavad sõnade grammatilist tähendust) sellised, nagu nad projektis määratleti, mõneti erinedes näiteks Eesti keele käsiraamatu omadest,” juhib ta keelehuviliste tähelepanu põnevale asjaolule. „Teiseks näiteks on see, et erinevalt sõnastikust, kus sõnavormide mõningaid vaheldumisi ei saa kirjeldada muidu kui eri variante üles lugedes, võimaldab projektis kasutatud formalism kasutada fonoloogilisi reegleid, mis omakorda annab parema arusaamise sellest, kuidas ikkagi nii erinevad sõnavormid võivad tekkida. Näiteks vaheldumine härg > härja ei ole vaheldumine g > j, vaid tegelikult kahe vaheldumise kombinatsioon: g > null ja peenendus ehk palatalisatsioon > j. Lihtsalt g kõrvale j ei kirjutata välja. Muidu g > null on samasugune, mis esineb sõnades nagu siga > sea. Palatalisatsioon on tänapäevaks kadunud, aga Wiedemanni sõnastikus on otse kirjas, et härg on palataliseeritud."

Olgugi et projekt on praeguseks lõppenud, kestab 2013. aastal alustatud koostöö siiani. Nii eesti kui ka võru keele morfoloogiakirjelduse arendus toimub endiselt Tromsø hallatavas avatud keskkonnas ja sellega tegelevad samad inimesed, kes projektis sellega alustasid. Tromsø on seejuures oma töökeskkonda edasi arendanud, mis tähendab, et selles saab küllalt kergesti teha nii spellereid, tekstikorpuste märgendajaid kui ka lausekontrollijaid. „Selleks peab ainult oma keele materjalid (leksikonid ja reeglid) õigel viisil kirjeldama. Spelleri jaoks on eesti keele kirjeldus seal olemas, muude asjade jaoks veel mitte,” tõdeb Kaalep, et tööd selles vallas jagub rohkem, kui jõuaks ette võtta. Edasiarendamist ootavad ka omal ajal tehtud keeleõppe- ja masintõlkerakendused.

Kohapärimuse uurimine aitab tänapäeva ja tuleviku Eestit paremini mõista

Balti koostööprogrammi toel on rahastuse saanud teisigi projekte. Näiteks eelmisel, 2020. aastal käivitus programmi kaasabil projekt „Kaasavad paigad ja teekonnad: jagatud lood ja tähendusloome”, mis uurib Eesti, Läti, Leedu ja Norra kohapärimust. Kuigi kohapärimust on kogutud ja uuritud kõigis neis riikides, pole projektijuhi Ülo Valgu sõnul sellist võrdlevat uurimistööd kunagi varem tehtud.

„Meid huvitab, kuidas teadmine kohtadest kandub koos inimeste ja põlvkondadega läbi ajaloo, ja millised paigad saavad rännakute sihtpunktideks,” selgitab Valk. „Kui kunagi oli Eesti maarahvas tihedalt seotud koduümbrusega ja oma kihelkonnast väljapoole satuti harva, siis tänapäeva inimene tahab rännata ja olla sageli teel, mida praeguses isolatsioonis tunneme vist eriti teravalt.”

Teadlaste tähelepanu on koondatud usundilise ja mütoloogilise tähendusega paikadele, nagu pühakohad. Kui mõned neist võivad olla vanad ja peaaegu unustatud, siis teised on tekkinud alles lähiminevikus. „Linnainimest tõmbab ligi loodus, mida tajutakse tihti elava ja hingestatuna. Seejuures on iseloomulik, et ettekujutus eestlastest kui metsarahvast on saanud valdavaks alles viimastel aastakümnetel,” nendib Valk, viidates Atko Remmeli ja Tõnno Jonuksi Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklile. Teadlasi huvitavad needki paigad ja lood, mis on alles pärimusmaastikuks kujunemas.

Riikideülene koostöö on Valgu sõnul oluline juba ainuüksi seetõttu, et suurem osa maade ja piirkondade vahelistest erinevustest selgubki võrdluse käigus. „Esmapilgul tundub, et Eesti eripära on looduslike pühakohtade suur osakaal – seda eriti tänapäeval –, aga samasugust uuest vaimsusest kantud huvi näeme ka naaberrahvastel, isegi Leedus, kus katoliku kirikul on olnud tugev mõju sakraalse maastiku kujundamisel,” selgitab Valk. Selliseid rutakaid vale-eeldusi võiks tuua tema sõnul teisigi. Näiteks võiks arvata, et palveränd kuulub just katoliikliku traditsiooni juurde, aga seda kristlikku tava taaselustatakse ka luterlikus kultuuris. „Norras kutsub seljakotiga rändureid enam kui 600 kilomeetri pikkune Püha Olafi rada, Eestis on avatud palverännu tee Piritalt Vastseliinasse. Kõikjal saame rääkida ristiusu ümbermõtestamisest. See pole ainult usk, vaid väärtuslik kultuuripärand,” juhib Valk tähelepanu, et võib-olla polegi maadevahelised erinevused nii suured, kui võiks arvata.

Nelja riigi teadlaste koostöös on plaanis avaldada teaduspublikatsioone, ajakirjade erinumbreid ja artiklikogumik. Olgugi et pandeemia lõi segamini kavandatud välitööd ning ettekanded ja suhtlemine on kolinud veebi, on projektiga juba hoogsalt algust tehtud. Muu hulgas on ilmunud rahvusvahelise tippajakirja Numen erinumber, kus Tiina Sepp ja Atko Remmel analüüsivad palverännaku traditsioone Eestis.

Silmaga nähtavatest tulemustest olulisemakski peab Valk aga just seda tööd, mille tulemusi ei saa formaalsete näitajatega mõõta, sealhulgas ühistööst saadavat kogemust. „Muidugi ei looda me selles projektis haarata Eestit, Lätit, Leedut ja Norrat tervikuna, vaid keskendume üksikjuhtumitele, et nende põhjal üldistusi teha,” selgitab ta. „Eestit, Lätit ja Leedut seob nõukogude okupatsioon, mis Norrat ei puuduta. Norra pärimusmaastikku vaadeldes saame mõelda, mis oleks võinud olla meilgi teisiti, kui oleksime püsinud iseseisvatena.” Valk püsib lootusrikas, et nii nagu on kultuuride võrdlemine ikka aidanud luua uut teadmist, aitab ka nende projekt tänapäeva ja tuleviku Eestit paremini mõista. Samuti loodetakse projektiga aidata kogukondi, et leida üles kohapärimuse potentsiaal turismi ja ettevõtluse toetajana.

Loe projekti kohta lähemalt siit.

Kohalikule lambavillale loodetakse anda uus hingamine

Eestis on kohaliku villa kvaliteedi osas palju eelarvamusi ja suurem osa sellest läheb lihtsalt hävitamisele. See on üks põhjus, miks käivitati möödunud aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ja University of South-Eastern Norway Raulandi osakonna koostööprojekt „Eesti ja Norra kohalik lambavill – uuringu läbiviimine ja õppematerjalide loomine kõrgkooli tekstiilitudengitele”, mille laiem eesmärk on just nimelt suurendada kohaliku lambavilla eesmärgipärast kasutamist.

Põhjusi, miks lõpetab umbes 85 protsenti kohalikust lambavillast oma elukaare maha maetuna või lõkkes põletatuna, on projektijuhi, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia programmijuhi Ave Matsini sõnul mitmeid. „Alates riikliku kokkuostu- ja kvaliteedisüsteemi puudumisest kuni eelarvamuseni, et Eesti lammaste villast ei saa kvaliteetseid tooteid,” toob ta välja. Oma osa on Matsini sõnul ka sellel, et Eestis puuduvad teadusuuringud, mis seoksid meie lambatõugude villa ja nendest valmistatud tekstiilide omadused tervikuks. „Projekt keskendubki ühelt poolt kohaliku villa omaduste uurimisele ja teisalt õppematerjali valmistamisele, mis aitaks tekstiiliüliõpilastel tundma õppida selle superomadustega materjali parimaid kasutusvõimalusi.”

Kahe riigi koostöö on vastastikku kasulik – kui Norras on olemas suurepärane riiklikult hallatud ja toetatud villa kokkuostu- ning kvaliteedisüsteem, siis kultuuriakadeemias on jällegi olemas oma villalabor, mis võimaldab läbi teha kõik villa töötlemise etapid alates pesust kuni lõngani. „Projekti raames toimub laboris rahvusvaheline intensiivkursus, mille käigus saavad mõlema maa üliõpilased praktiliselt kogu protsessi läbi teha. Sellist võimalust Norra üliõpilastel kodus ei ole,” selgitab Matsin, et kooli tasemel oleme meie siin Eestis oma villalaboriga norrakatest paar sammu ees. „Nii aitavad meie kogemused neil sellisel tasemel materjalitundmist alles õppetöösse viia. Norra kogemus näitab aga meile, et kui soovime kohalikule villale anda uut hingamist, siis on oluline arendada kogu villa tootmise tervikahelat.”

Alanud aastal on jõutud planeerimisfaasist tasapisi tegutsemisfaasi. Kuna õppematerjali koostamiseks on vaja analüüsida kolme Eesti ja kolme Norra lambatõu villa ja sellest valmistatud tekstiile, sai esimeseks ülesandeks tõugude väljavalimine. „Eestis oleme otsustanud uurida eesti tumedapealise ja valgepealise ning Kihnu maalamba villa,” avaldab Matsin. Märksa keerulisem on tema hinnangul otsustada, millisel meetodil valida välja need lambad, kelle villa analüüsima asutakse, sest ristamise tõttu võivad villa omadused ja kvaliteet ühe ja sama tõu sees väga erineda. „Nii nagu inimestel on väga erinevad juuksed, on lammastel väga erinev villak.” Puhtaima veresusega isendite leidmiseks on seega appi võetud lamba ja kitsekasvatajate liit. Häid koostööpartnereid on projektis teisigi: Norra poolelt Selbu villavabrik, Eesti poolelt Tallinna Tehnikakõrgkool ja Muru villavabrik.

Pärast lammaste väljavalimist saavad projektijuhi sõnul edasisteks sammudeks villade kogumine ja lõnga valmistamine nii Eestis kui ka Norras. Seejärel valmivad üliõpilaste praktikatöö käigus silmkoelised ja telgedel kootud kanganäidised, mille omadusi testitakse Tallinna Tehnikakõrgkooli laborites. Lõpuks sünnib kogu protsessi põhjal kõrgkooli õppematerjal, mis aitab tekstiilitudengitel arvestada toodete arendamises paremini kohaliku materjali omadustega.

Mida projekilt enim oodatakse? Projektijuht Matsin usub, et isegi kui ei suudeta Eestisse kohe villa kokkuostusüsteemi luua, saavad siinsed disainerid ja käsitöömeistrid näidata oma loomingu kaudu villa väärtuslikke rakendusvõimalusi, aidates nii kaasa tervikahela teiste osade arengule. Vähem oluline pole tarbija hariminegi. „Nii nagu väärtustatakse kohalikku toitu, tuleks väärtustada ka muid materjale, sealhulgas villa,” julgustab ta kaasa mõtlema igaüht meist.