Eelmisel suvel tegi Mart Kevin Põlluste rullsuuskadel tiiru ümber Eesti. Selleks kulus kaheksa päeva, 56 tundi ning kokku kogunes noormehel 1004 kilomeetrit. Igapäev keskmiselt kaks Tartu Maratoni. Toona oli Põlluste eesmärk tutvustada rullsuusatamist ja ennast proovile panna. Nüüd, Tartu Maratoni eel, jagab ta nippe, kuidas võimalikult valutult pikk rada läbida.

Kuidas valida õige koht, kus suuski määrida?

„Sõltub väga palju sellest, mis kohta või mis tulemust inimene tahab ja milline on tema ambitsioon. Kui lähed lihtsalt rada läbima ja suusatamist nautima, siis on soovitus võtta kõige odavam pakett. Kõik, kes teenust pakuvad on asjatundjad ja neid tasub usaldada, kelleski pettuma kindlasti ei pea. Määrdemehed oskavad ise soovitada, mis on sobilik. Selleks tuleb rääkida neile enda taustast ja soovist. Kindlasti kui tahad võimalikult libisevat suuska, siis tasub määrima minna.”

Kui olen 10 kilomeetrit ära sõitnud ja suusk üldse ei pea?

„Õnneks on Tartu Maratoni rajal teeninduspunktides abilised olemas, kes saavad korrektuure sisse viia ja inimest aidata. Kui juba esimesel kilomeetril on probleeme, siis peab natukene aega vaeva nägema aga hätta kindlasti ei jää.”

Foto: Ergo Kukk

Kas peaks uisusuusaga raja läbima?

„Mina seda teen aga olen ka ettevalmistusi teinud. Kuna maraton on klassikalises tehnikas, siis tuleb oma võimeid hinnata. Uisusammu teha ei tohi ja sõita tuleb reeglitele vastavalt. Profiili arvestades soovitaks ma ikkagi pidamisega minna.”

Mida võiks süüa enne starti? Norra laskesuusatajad söövad kolm tundi enne starti pastat näiteks.

"Paljud söövad pastat aga kell kuus hommikul, kui inimesed hakkavad starti liikuma on raske pastat süüa. Mina ise söön kaerahelbeputru, see toimib alati. Kolm tundi enne starti süüa on mõistlik, siis jõuab kõik ära seedida. Põhiline energiavarumine võiks siiski toimuda eelmine õhtu, üks pastaroog sobib hästi. Maratoni ajal tasub toitlustuspunktides seisma jääda ja võtta kõike head, mis seal pakutakse. Väljas on külm ja energiat kulub väga palju. Algusest peale tasub juua-süüa, muidu viimastel kilomeetritel võib väga raskeks minna. Mida ettevaatlikum olla, seda mõnusam on endal kogu kogemus."

Mida sa kindlasti ei soovitaks süüa?

"Ma arvan, et kõige lihtsam soovitus on süüa seda, millega ollakse harjunud. Midagi uut ei tasu leiutama minna, kindlad tavapärased asjad. Mõnele meeldib müsli, mõnele võileib. Mingit otsest valemit ei ole. Tuleb keha energiat täis laduda. Ei tasu pigem eksperimenteerima hakata. Väike joogivöö tasub kaasa võtta, mida külmem on ilm, seda rohkem tuleks juua. Oluline on ka enne starti palju vedelikku tarbida ja ka eelmine õhtu, siis keha peab kauem vastu."

Kuidas riietuda, kui ilm on külm aga liiga paksult riietudes on ennast ebamugav liigutada?

"See on keeruline küsimus kõigile sportlastele. Mõnel hakkavad varbad esimesena külmetama. Hea nipp on minna päev varem ja suusatada natukene, seejärel vaadata, milline riietus on sobiv. Kui liiga paksult riietuda, hakkab palav ja seejärel hakkab keha maha jahtuma. Mina olen kasutanud topelt kindad ehk sõrmikud on all ja peal paksemad kindad. Skandinaavlased näitasid kunagi, kuidas suusasaapale oli peale tõmmatud villane sokk ja õiges kohas augud sisse lõigatud. Seega, kellel pole saapakatteid, sel tasub kindlasti proovida. Samuti tuleks selga panna tuulekindel riietus. Suusatamisel võib kõige rohkem külma tekitada tuulekülm. Kohapeal joostes on kõigil soe aga pikemal laskumisel võib külm liiga teha. Võib ka põsed, kõrvad ja nina kinni teipida. Näokreeme tasub kasutada. Soojendavad kuumakotikesed saab ka saabastesse panna."

Rada on 63 kilomeetrit pikk, kuidas enda energiat jagada?

"Raja esimene pool on raskem, kui teine pool. Alates Palu toitlustuspunktist on palju lauget maad, see kes jaksab laugel maal hoogsamalt lükata, sel on ajaline võit päris suur. Alguses ei maksa väga suure hooga alustada. Kõige olulisem on see, et ise terveks jääd ja varustus terveks, kui sellega midagi juhtub siis jääb sõit pooleli. Tasub stardisaginas ettevaatlik olla. Kuni Harimäeni on raskem profiil ja sealt edasi läheb juba kergemaks. Sõit on pikk aga õigesti energiat jagades on kõigile tehtav."

Kui mul hakkab igav, ma ei viitsi enam ja leian, et asjal ei ole mõtet, kuidas ma enda motiveerimisega hakkama saan?

"Kui lõpuks üle finiši tuled, siis ununeb ka kogu valu ja raskus. Mul on meeles üks hiljutine rattamaraton, kus ma käisin. Vihma sadas, ilm oli külm ja rada mudane. Terve tee ma vandusin, miks mul oli vaja siia tulla, sest tugev rattasõitja ma pole. Lisaks kukkusin pea kümme korda. Kui tulin üle finiši joone ja kuivad riided selga sain, mõtlesin, et tegelikult oli ju päris äge.

Esimene kord on kindlasti raskeid hetki aga kui leiad kellegi, kellega koos sõita ja saad tema vahetusläheduses sõita, aitab see palju kaasa. Raskeid hetki on kindlasti, kuid lõpuks on kõik see seda väärt. Emotsioon on äge ja enda ületamine on see, mis inimesi uuesti starti viib. Mind lohutab, kui tean, milline on rada. Siis oskan end ergutada sellega, et järgmine hetk on juba laskumine või lihtsam koht. Tavaliselt moto „üks tõus korraga” on minu puhul töötanud hästi. Lõpuks ongi finiš käes. Tuleb leida enda jaoks motiveerivaid aspekte. Tartu Maratoni lõpetamine peaks olema piisavalt motiveeriv. Raskeid hetki on kõigil, sellest ei pääse."

Mis on sinu arvates põhilised vead, mida algajad sportlased maratoni läbides teevad?

"Arvan, et sageli ei hinnata enda taset piisavalt hästi. Tegelikult ei ole väga vahet kas olla esimesel kilomeetril paarkümmend kohta ees või tagapool. Rada on lai ja pikk ja möödumisvõimalusi on palju. Stardisaginas tuleks pigem võtta rahulikumalt ja ennast mitte närvi ajada. Kui alguses minna rahulikumalt, siis seda nautimist on rohkem. Olen ise läinud valede suusakeppidega sõitma, liiga vähe riideid selga pannud ja samas ka liiga palju riided pannud. Vigu teevad kõik, need juhtuvad.

Lisaks on oluline enne starti sooja teha. Kui juba starti minna läbikülmunud jäsemete ja lihastega, siis ei soojenegi keha lõpuks ülesse. Samuti tuleks võimalikult targalt toituda, olla teiste suhtes arvestav ja võtta asja mõistusega. Tean lugu, kus inimene on saanud 300 meetrit sõita ja läinud rangluu murruga EMO’sse. Seda ei ole vaja."