„Kuna see blogi on muutunud teatud määral selliseks osaliselt võlanõustamisteenuseks, siis mõtlesin, et paneksingi siia kirja, kuskohast tegelikult on võimalik leida võlgade osas ametlikku abi ja missugust abi võlanõustajatelt üldse loota või oodata võiks,” märgib Võlglane oma eelmisel nädalal tehtud blogipostituses.

Ta ise võrdleb võlanõustajat psühholoogiga, kes lihtsalt aitab mõtteid koguda, probleemi ära kaardistada ning anda vajadusel ka juhiseid, kuidas edasi minna või millised võimalused üldse võiksid inimesel sellises olukorras olla.

„Oma probleemide pisendamise, varjamise või peitmisega teete halba ainult iseendale. Siin ei ole häbil kohta. Uskuge mind – need inimesed on väga suure tõenäosusega näinud veelgi hullemaid olukordi, kui see teie oma. Võidelge enda eest!” rõhutab mees.

Ta tõdeb, et aeg-ajalt kostab ka nurinaid, kuidas inimesed on võlanõustajas pettunud, kuid ennekõike tasub siis enda ja oma ootustega tööd teha. „Ilmselgelt ei ole võlanõustaja ju mingi võluvits, et lähete kohale, räägite kaks tundi juttu ja ongi plaan paigas ja võlad kohe-kohe klaaritud,” rõhutab mees, kes ise on oma teekonnal kokku puutunud kolme erineva võlanõustajaga.

Ta kordab üle mõne põhitõde, mida tasub enne võlanõustaja poole pöördumist teada. Neist esimene on see, et kohalik omavalitsus on kohustatud oma elanikele soovi korral tagama võlanõustamisteenuse ja selle ka kinni maksma.

„Seega ei ole vaja karta, et oi, mis see nõustamine küll maksma võiks minna. Ehk siis, kui omavalitsus ise vastavat teenust ei paku, siis peab ta leidma rahalised vahendid, et teie valitud teenusepakkuja arved kinni maksta. Lihtsalt uurige oma kodukoha vastava inimese käest see kõik järgi,” soovitab Võlglane.

Teisest soovitustest loe lähemalt raskustesse sattunud mehe blogist.