Kaupmeeste liidu juht: riik võiks maski kandmisest keeldujaid trahvida

Kaubanduskeskuste rentnikele toetuseks eraldatud neljast miljonist eurost maksti välja ainult miljon.

On keskusi, mis on kaotanud 90% välismaisest klientuurist.

Wifi ja istumisalade piiramine on noortekampade eemal hoidmiseks efektiivne.

Kaupmeeste liidu juhi Nele Peili sõnul on ettevõtetel maskikohustuse järgimiseks vähe mänguruumi. Riik peaks olema toeks nii maskiskeptikute trahvimise kui ka teavitustööga.

Eestis on uskumatult palju kaubanduskeskusi. Millist mõju avaldas keskuste rohkus kaubandussektorile enne koroonapandeemiat ja kuidas on pandeemia olukorda muutnud?

Juba aastaid on räägitud, et Eestis on liiga palju kaubanduspinda. Enne pandeemiat ei olnud turult lahkujaid olulisel määral. Seega oli uute kaubanduspindade loomine ilmselt kasumlik. Lähiajal on oodata turult lahkumisi või konsolideerumisi. Selle põhjus on nii pandeemia tõttu vähenenud käive kui ka konkurents internetikaubandusega. Samuti on keskuste rohkuse tõttu olnud kasumimarginaalid võrdlemisi väikesed. Ajutine turu ärakukkumine on eriti valus, sest pole suudetud tekitada kriisi üleelamiseks vajalikku puhvrit. Ka uute keskuste ehitamisele on tõmmatud pidurit.

Mis tüüpi kaubanduskeskused on koroonaajal kõige valusamalt kannatanud?

Peamiselt turistidele suunatud keskused (näiteks Tallinna sadama kõrval asuv Nautica-E.J.). Märkimisväärselt on vähenenud kõikide Tallinna kesklinna kaubanduskeskuste käive. Peale turistide kadumise on neid mõjutanud ka asjaolu, et kontoritöötajad teevad kaugtööd. Varem käisid kontoritöötajad töölt koju minnes tee peale jäävas poes. Nüüd pole neil enam kesklinna asja, eelistatakse kodulähedast kauplust.

Ida-Virumaal on samuti keskusi, mis olid orienteeritud Vene klientidele, kes tulid Venemaalt Eestisse kaubareisile. Nemad on kaotanud koguni kuni 90% sellest klientuurist.

Olukord on väga halb, kuid riik kaupmeestele mingeid piiranguid ei kehtestanud. Kaupmehed valisid ise sobivad piirangud.

Eneseregulatsioon on nii maailmas kui ka Eestis väga levinud ja normaalne. Oleme seda ka varem teinud. Seadusega reguleerimise alternatiiv ongi valitsusele öelda, et me suudame ise mingid kohustused täita. Samas peab ka valitsus sellega nõustuma. Eneseregulatsiooni eelis on, et sektor tunnetab ise kõige paremini, millised meetmed on mõjusamad.

Seekord on olukord varasemast palju tõsisem, mistõttu olime valmis kasutusele võtma rohkem meetmeid.

Teame, et olukord on väga tõsine. Oleme viimase aasta jooksul väga palju valitsusega piirangute üle läbi rääkinud. Eneseregulatsiooni kasutasime tegelikult ka varem, näiteks mais leppisime kokku, et peatame aktiivsed hinnakampaaniad, ja jõulude eel andsime oma liikmetele soovitused, mida mitte teha.

Seekord on aga olukord varasemast palju tõsisem, mistõttu olime valmis kasutusele võtma rohkem meetmeid. Kõige olulisem on turvameeste palkamine. Pealtnäha tundub lihtne, et paneme poodide uksele turvamehed, aga Eestis on tuhandeid kaupluste uksi. Eestis ei ole praegu piisavalt turvamehi. Seetõttu võtsimegi kohustuse leida paari päevaga üpris palju uusi turvatöötajaid, mis on tegelikult kallis ja raske. Alternatiiv oleks keskused kinni panna.

Valitsusega oli juttu sellestki, et kui paari nädalaga olukord ei parane, siis jäävadki lahti näiteks ainult toidupoed ja apteegid. On see reaalne perspektiiv?

Jah, see on täiesti reaalne. Kui me ei suuda oma pindadel maski kandmist tagada, siis kaubanduskeskused suletakse.

Kas kaupmeestele poleks lihtsam, kui poed pandakski kinni? See on ehk veidi küüniline mõttekäik, kuid nii saaks riigilt heldelt toetusi, mitte ei peaks poode kahjumlikult avatuna hoidma.

Kindlasti mitte. Kulutase on kaubanduses väga kõrge – üürid, palgad ja kommunaalmaksed on suured. Ma ei usu, et valitsus kompenseeriks näiteks rendi-, kommunaal- ja olmekulusid. Heal juhul kompenseeritakse töötajate palgad, aga ilmselt mitte täies ulatuses. Kui kauplus on mitu nädalat kinni, siis see viib hoolimata võimalikest toetusmeetmetest igal juhul samuti kahjumisse. Osas kaubandussegmentides (näiteks rõiva-, jalatsi- ja lillekaubandus) on kõik reservid juba ammu kulunud. Sulgemisel ei päästaks palgatoetus neid ettevõtteid pankrotist.

Kui räägime konkreetsetest meetmetest, mis kauplustes kasutusele võetakse, siis võrdlemisi palju on ilgutud wifi kinnikeeramise ja pinkide äraviimise üle. Mis on nende kahe meetme mõte?

See ilkumine on ka mulle silma jäänud. On huvitav, kuidas võtame kasutusele umbes kümme erinevat meedet, millest paar tükki on väga kallid ja keerulised, aga avalikkus võtab kogu paketist välja kaks kõige väiksemat piirangut ning hakkab nende üle ilkuma, justkui me midagi muud ei teekski.

Aga nende piirangute loogika on kampade ajaveetmise võimaluse eemaldamine. Tegelikult on see meede end ka varem tõestanud. Kohe, kui oleme pingid lintidega ümber piiranud ja wifi välja lülitanud, ei „hängi” seal enam ükski kamp. Aga see ei ole kindlasti kõige olulisem osa piirangute paketist, selleks on ikkagi maski kandmise nõude aktiivsem jõustamine ja selleks lisaturvameeste palkamine.

Maskikohustus on kehtinud pikemat aega. Ometi ei kanna isegi paljud poetöötajad maske. Miks ei ole kauplused seni suutnud maski kandmist tagada?

Seda on üritatud kogu aeg tagada. Lihtsalt tegemist on tegevusega, mida ei ole näha, eriti kui see ei ole mõnes kohas tulemuslik. Mõnel müüjal on maskile meditsiiniline vastunäidustus, sel juhul palume kasutada visiiri. Kui mõni müüja ikka maski või selle alternatiivi ei kanna, siis on ta eksinud ettevõtte reeglite vastu. Ettevõtetel on tekkinud küsimus, kas neil on õigus töötajat sanktsioneerida. Nüüd kommunikeerime selgelt, et jah, ettevõttel on see võimalus olemas. Kui sisekorraeeskirjades on maski või visiiri kandmise kohustus, aga töötaja sellest kinni ei pea, siis on võimalik teha kaks hoiatust ja seejärel algatada distsiplinaarmenetlus.

Kui riik ei ütle selgelt: meil on õigus teile maski kandmisest keeldumise eest trahvi teha, siis on põhimõttelisi maskivastaseid raske veenda.

Mis puudutab külastajaid, siis on mingi seltskond, kes on põhimõttelised maskivastased ja -skeptikud. Oleme püüdnud neile maski kandmise vajalikkust selgitada, kutsunud välja ka politsei, kes on samuti neid veenda püüdnud. Kui riik ei ütle selge sõnaga: meil on õigus teile maski kandmisest keeldumise eest trahvi teha, siis on põhimõttelisi maskivastaseid raske veenda. Nad teavad, et reaalseid tagajärgi nende tegevusel pole, ja seetõttu maski ette ei panegi.

Ettevõtete mänguruum on siin piiratud, vaja oleks riigi tuge. Paraku oleme jõudnud olukorda, kus peame ise võtma suurema rolli, sest riik pole läinud trahvimise teed. Mujal Euroopa riikides on trahvimise võimaldamiseks seadusi muudetud. On arusaamatu, miks seda seni Eestis tehtud pole.

Sotsiaalmeedia kubiseb klippidest, kus maskivastased politsei või turvameestega ülbitsevad. Kusjuures sageli annab alla turvamees või politseinik, mitte maskivastane. Mida ustele paigutatavad turvamehed nende põhimõtteliste maskivastastega üldse teha saavad?

See on põhjus, miks me tahame, et turvamehed oleksid just sissepääsude juures. Igal ettevõttel on oma sisekorra eeskirjad. Ettevõtetel on õigus kohustada kliente maske kandma. Mitte seetõttu, et nii oleks seaduses kirjas, vaid sellepärast, et nii ütlevad sisekorra eeskirjad. Paljudes kauplustes on turvatöötajaid juhendatud maskita inimesi lihtsalt uksest sisse mitte laskma.

Kohtades, kus see pole võimalik, on tegemist natuke n-ö halli alaga. Neis kauplustes hakkavad turvamehed nõudele vilistajate tähelepanu maskikohustusele juhtima. Aga kindlasti oleneb kõik konkreetsest ettevõttest ja olukorrast. Iga äri peab siiski ise otsustama, kui tõsiselt nad olukorda võtavad.

Väga palju on räägitud, et venekeelses kultuuriruumis elavad inimesed võtavad pandeemiat palju vabamalt. Kuidas on lood maskikandmisega Ida-Virumaal?

Vastab tõele, et venekeelses kultuuriruumis on teadlikkus madalam ja seetõttu ka hoiak erinev. See kindlasti valmistab kaupmeestele raskusi, aga me üritame teha rohkem venekeelset teavitustööd. Sama oleks vaja ka riigilt: venekeelsesse meediasse peab suunama rohkem infot ja tegema koostööd venekeelsete arvamusliidritega. Venekeelne inforuum võiks olla sarnane eestikeelse inforuumiga.

On teil olnud valitsusega juttu ka uutest toetusmeetmetest?

Viimase aasta jooksul oleme küsinud raha näiteks desinfitseerimisvahendite kulu kompenseerimiseks. Meie arvutuste kohaselt on nende ostmiseks kulunud umbkaudu kolm miljonit eurot. Riik vastas sellele eitavalt ja viimasel ajal ei ole me selliseid palveid uuesti esitanud.

Kaubanduskeskuste rentnikele eraldas riik mullu neli miljonit eurot toetust. Kui palju sellest neljast miljonist on praeguseks kasutusse võetud?

Paljud ettevõtted, kellel oleks väga seda tuge vaja olnud, lihtsalt ei kvalifitseerunudki toetusele.

Toetuspakett kuulutati välja mais ning eesmärk oli maksta kogu summa välja suve jooksul. Tegelikult maksti aga välja vaid miljon eurot ja ülejäänud raha jäi ootele. Palusime korduvalt, et riik avaks uusi taotlusvoore ja jagaks nende kaudu kogu raha välja. Peale selle tegime ettepanekud toetuse saamise kriteeriumide muutmiseks. Seda ei peetud põhjendatuks. Lõpuks jagati alles jäänud kolm miljonit eurot hoopis turismisektorile.

Mis tingimused takistasid toetuspaketi täies ulatuses kaupmeesteni jõudmist?

Seal oli palju väga rangeid kriteeriume. Näiteks sai toetust taotleda vaid juhul, kui sinu üürileandja üürialandust tegi. Juunis enam kaubanduskeskused üürialandusi majanduslikel põhjustel teha ei saanud. Seetõttu polnud paljudel kaupmeestel isegi võimalust toetust taotleda. Paljud ettevõtted, kellel oleks väga seda tuge vaja olnud, lihtsalt ei kvalifitseerunudki toetusele. Mingil määral oli takistuseks ka bürokraatia, sest toetuse taotlejatelt nõuti võrdlemisi palju erinevaid dokumente.