Perenaise tööl on mitu tahku

Mäetaguse mõisahotell avas külastajatele oma uksed 2006. aastal, seega on ma-jutusteenust pakutud juba 15 aastat. Terje tuli aga maja juhtima täpselt 10 aastat hiljem, ehk peagi saab 5 aastat perenaiseks olemist täis.

Milles seisneb perenaise töö?

Perenaise tööl on mitu tahku. Üks neist on vastutamine kogu teenusedisaini tsükli eest, mis tähendab võimalikult kliendisõbraliku kogemuse loomist ja seda juba enne hotelli jõudmist, aga ka kohapealset teenindusele ning pisiasjadele tähelepanu pööramist. „Külalislahke teenindus ja mõnus spaakogemus on need, mis toovad külalised peagi tagasi meie majja,” on Terje veendunud, et tema magistriõpingud Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis turismiteenuse disaini õppides on saanud hotellis täielikku rakendust.

Teine tahk on aga pidev unistuste meeskonna loomine ja hoidmine. Personal on nagu teine pere. Alati on küll külaline esiplaanil, kuid seda mitte töötajate ebamugavuse hinnaga. „Oleme saanud piirkonnas populaarseks tööandjaks, kes kasutab ka hulgaliselt ajutist abijõudu – just suurema koormuse ajal ja kõrghooaegadel. See säästab põhitöötajaid ja lubab kõigile suvel kaks nädalat järjestikust puhkust, mis turismisektoris on pigem väga tavatu. Ega üksi ei pea firmat ega mängi hotelli, selleks on vaja tervet meeskonda, et see välja tuleks – et külalistel oleks meie juures hea ja et töötajad tuleksid rõõmuga tööle,” räägib Terje.

Lepingust ametinimetust lugedes selgub, perenase töö kolmas tahk on juhatuse liikmeks olemine. See tahk jääb varju nii külaliste kui ka töötajaskonna pilgu eest, kuid tähendab vastutust muuta terve maja majandamine jätkusuutlikuks ja kasumlikuks, samas aga leida reserv iga-aastaseks füüsilise keskkonna investeeringuks. Terje põhimõte on olnud see, et edukas ettevõte seisab kui kolme jalaga taburetil: tugev toode, personaalne teenindus ja korras füüsiline keskkond. Kui üks neist jalgadest on lühem, siis libisevad nii kliendid kui ka kasum sellelt toolilt maha. Kriisiajal on tasakaalu hoidmine aga eriti keeruline, kuid senimaani on sellega toime tuldud.

Mis teeb puhkuse Mäetaguse mõisahotellis meeldejäävaks?

Terje teab, et ühest küljest väärtustavad külalised terviklikku spaapuhkust, mõnusat majutust, lõõgastavat spaad, head kööki, kaunist ümbrust, kuid teiselt poolt hindavad nad kõige enam Mäetaguse külalislahket ja väga personaalset kollektiivi ning hotelli väiksust – ainult 24 tuba –, imeilusat mõisaümbrust ja ajaloolist hõngu.

„Meie kontseptsioon on klientide kui mõisahärra külaliste teenindamine, kus oleme iseend asetanud Eesti talurahva rolli, kandes sellele ajale kohaselt stiliseeritud rahvuslikke riideid ja pakkudes eestipärast sööki väikeste Vene köögi nüanssidega, mille ideid talurahvas ka toona mõisnike laualt näppas,” kirjeldab Terje Mäetaguse mõisa eripärasid. „Lisaks teeme külalistele ka väikseid üllatusi, näiteks juba mitmendat aastat järjest said kliendid vabariigi aastapäeval restoranis toitu oodates heegeldada väikest sinimustvalget lippu. Juhend oli juures ja puha. See on olnud klientidele ootamatu, aga põnev!” Eks see ole juba midagi, mida tuleb ise kogeda.

Tore pealehakkamine, mida on südantsoojendav meenutada

Mäetaguse on silmapaistev oma kollektiivi kokkuhoidvuse ja julge pealehakkamise poolest. Perenaine Terje Rattur meenutab, kuidas neil oli 2017. aasta kevadeks selge, et tubades peab kosmeetilise remondi tegema, veidi värvilisust ja mugavust lisama. „Remondipakkumisi vaadates sai aga selgeks, et eelarve kasvab kaks korda üle plaanitu, kuid millestki loobuda ka ei tahtnud – ei uutest voodipeatsitest, ei ebamugavate „raskladuškade” asemele planeeritud tugitoolvooditest lisakoha tarbeks, ei uuest tapeedist ega värviuuendustest nii tubades kui ka koridorides.”

„Meil oli aga puhastusteenindajana tööl naine, kes oli varem õppinud ja töötanud maalrina. Pidasime aru, kas ja kuidas oleks meil võimalik remont oma jõududega lõpuni viia. Kuid kui juba tema nõusolek käes oli, siis läksime selle plaaniga ka teiste töötajate jutule,” räägib Terje.

„Lõpuks võtsimegi toad tiibade kaupa ette ja iga töötaja sai käe valgeks: kes teipis piitasid, kes elektripistikuid, kes aknaid ja uksi. Maalritööd said niks-naks tehtud. Tapeeti hakkasime panema koos minu „parema käe” ehk vastuvõtujuhi Maarjaga. Mina võtsin paanide mõõtulõikamise ja liimiga katmise enda peale ning Maarja ronis nagu orav redelist üles-alla. Paanid said seina topeltkiirusel! Seda aga vaid esimesel päeval, sest järgmine hommik tervitas mind kange kondi- ja lihasevaluga. Ma ei saanud ei kummardada ega kükitada. Mõne päeva pärast sain jälle tööd teha, kuid seejärel olin taas rivist väljas. Nii jäigi suurem tapeetimine kolleegide peale ja ühel ilusal päeval sai kõik plaanivõetu tehtud ka,” muigab Terje.

Lugu on sündinud Ida-Viru turismiklastri kevadkampaania „Meie lood“ raames: idaviru.ee/meielood.