REPORTAAŽ | Distantsõpe õpetaja silme läbi. Virtuaalne klassiruum pillutab sind kõrgustest sügavikku ja tagasi

Viimaste nädalate distantsõppe tunnid näitasid Siiri Liivale, et kuigi õpilased puuduvad e-tundidest vähem, on väsimus praegusest olukorrast suur.

On pühapäeva, 4. aprilli õhtu ja kell on kaheksa-üheksa vahel. Väljas on hämardunud. Istun kodus diivanil, teler on välja lülitatud ja minu ees laual seisab valendava ekraaniga sülearvuti. Parandan õpilaste tehtud reportaaže. Loen huviga ühte lugu teise järel ja turtsatan kogu aeg kuuldavalt naerma. Hoolimata sellest, et koroonapandeemia on nüüdseks kestnud üle aasta ja täpselt niisama pikalt oleme olnud ka distantsõppe kammitsais, tõden, et huumorisoon ega kirjalik sõnaosavus pole selle aja jooksul mu õpilasi maha jätnud.

Kes kirjeldab oma loos detailitruult ja kellaajalise täpsusega seda, mismoodi näeb välja tema isa päev siis, kui too on sunnitud koroona tõttu mõneks ajaks koju jääma, kes on valinud oma loo peategelasteks perekonna lemmikloomad ja kirjeldab praegust aega läbi nende silmade – tavaliselt läksid inimesed terveks päevaks kodust ära, nüüd ainult kodus istuvadki – ning kes on teinud reportaaži oma sülearvuti mõtetest ja tunnetest sel veidral ajal. Mõtlen, et kõigel sellel on ajaloo kirjeldamisel kunagi suur väärtus.