Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.
Foto: Õhtuleht, Rahvusarhiiv
Tekstiiliettevõtjat Betty Bresposvannyt peeti üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks äridaamiks. Paraku ei halastanud saatus talle ega tema perele.
„Firma kasvab ja areneb, vaatamata raskele ajale, kusjuures alati näeme firma eesotsas energilist proua Besprosvannyt,” kirjutas Üleriiklise Kaupmeeste Keskliidu häälekandja oktoobris 1935 kaubandus- ja tööstusettevõtte Betty Besprosvanny & Poeg 30-aastase tegevuse juubeli puhul. „Praegu on firmal mehaaniline kudumistööstus Suur-Tartu maanteel, millise sisseseade praeguse aja tehnilisel kõrgusel. Firma toodab villaseid, siidi- ja puuvillaseid silmakoesaadusi. Peale selle on ärid veel Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Üldse leiavad ettevõtte tööstuses ja ärides tööd ligi 250 inimest.”
Kes oli see tänapäeval enamikule tundmatu energiline naine, keda omal ajal nimetati koguni üheks Eesti rikkamaks äridaamiks? Tema 1940. aastal natsionaliseeritud tehases sättis end sisse Marati trikotaažitööstus, mille toodangut mäletavad ja on kandnud ilmselt kõik kunagise ENSV elanikud.
