Mida teie teadlasena arvate, kas põlevkivi tuleks maa sisse jätta?

Mina ei näe põhjust seda sinna jätta. Esiteks on väga lihtne administratiivselt kaevandust kinni panna ja see vett täis lasta, aga proovige pärast seda põlevkivi sealt uuesti kätte saada. Üle ujutatud kaevanduste taastamine on praktiliselt võimatu ülesanne. Teiseks on põlevkivi ümber terve majandusharu üles ehitatud. Selle sulgemine ei ole nii lihtne nagu kangrute puhul, kus Kreenholmi tehas pandi kinni: inimesed saadeti laiali, kangaspuud kadusid vanametalli ja poolenisti seisab Kreenholm siiani varemetes. Me ei taha Ida-Virumaale uut varemeparki, õigemini mitut.

Mis riikides põlevkiviteadust veel tehakse?

Põlevkiviteadus on lainetena toimiv valdkond. Kord on langus, kus sellest suurt midagi ei räägita ja teadusartikleid liiga palju ei ilmu. Siis tekib jälle positiivne laine. Mina olen kaks sellist laineharja ära näinud. Üks oli 2000ndate alguses, kus põlevkivi tõusis uuesti uuringute fookusesse. Konverentsidel ja sümpoosionitel olid sajad osavõtjad. Tallinnasse tuli sümpoosionile peaaegu pool lennukitäit hiinlasi.

Kusjuures hiinlased tegelevad põlevkiviga siiamaani väga tõsiselt. Nad on teiste riikide kogemusi väga põhjalikult uurinud ja aitavad ka oma naabritel põlevkivisid uurida.

Põlevkiviuuringuid on väga palju tehtud USAs, kus on maailma kõige suuremad põlevkivivarud. Praegu on seoses nafta frakkimise väljamõtlemise ja teostamisega sealsed uuringud tagasi tõmbunud. Põlevkiviuuringutega tegeletakse veel Jordaanias, Indias, Kanadas, Venemaal, Austraalias, Brasiilias jne. Riikides, kus põlevkivi on, seda ka uuritakse.

Huvi maailmas tegelikult siiski püsib, sest neid riike, kus põlevkivi leidub, on palju. Meie oma laboristki on läbi käinud vähemalt 10–12 maa põlevkivid, et vaadata, mis need endast kujutavad ja kas neid kasutada kõlbab. Rääkimata Jordaaniast, kus praegu rajatakse elektrijaama koos vastava kaevandusega. Kellel on tõsised vajadused oma energeetilise sõltumatuse järele, nemad peavad silma peal ka põlevkivi kasutamise võimalustel. Seda tuleb muidugi ausalt tunnistada, et mingit teaduse buumi hetkel ei ole, aga küsimustega tegeletakse.

Paljudes maades alles uuritakse põlevkivi omadusi, sest igasugune põlevkivi rakendus põhineb ikkagi sellel, missugune on põlevkivi kvaliteet. Kui varude uurimisel on jõutud otsusele, et nende kasutamine on antud tingimustes millekski kasulik, siis hakkab toimuma väärindamise võimaluste otsimine.

Kuidas teistes riikides seda väärindatakse?

Õli tootmine on põhiline, välja arvatud Eestis ja Jordaanias, kus seda kasutatakse ka elektrijaamades. Põlevkivi on ju nafta eellane. Kõigepealt tekivad mere või järve põhjas põlevkivikihid, mis geoloogiliste protsesside mõjul vajuvad maa alla ja kui seal piisavalt palav hakkab, siis algab nafta ja gaasi tekkimise protsess. See, mida meie generaatorites teeme, on lihtsalt selle protsessi kiirendamine.

Põlevkivi erineb oluliselt kivisöest ja pruunsöest, mille ümber suur keskkonnakisa käib. Põlevkivid on muidugi väga erinevad, neid ei saa üheselt vaadata. Põhiselt nähakse selles ikkagi ressurssi, millest teha õli, kui naftaga midagi juhtub või hakkab see otsa saama. Suured maailma naftafirmad on kokku ostnud potentsiaalseid suuri põlevkivimaardlaid Lähis-Idas, näiteks Marokos, lihtsalt tagavaraks. Orgaanilist toorainet või kütust on meil vaja niikuinii. Lõpuni me ka kunstkiudu lammaste, lina või puuvillaga ei asenda.

Kas võib juhtuda, et muu maailm alles hakkab põlevkivi laiemalt kasutusele võtma?

Ei välista. Küsimus seisneb alati majanduslikus otstarbekuses. Meil võivad olla suurepärased ideed, millega tahame maailma muuta, aga kui neil pole taga sõjalist või majanduslikku kasu, siis ei hakka keegi neid rakendama. Selleks peab Elon Musk olema, et panna püsti Marsi projekt. Eks temalgi on kindlasti mingi omakasu mängus. Minna ajalukku suurmehena on ka mõne mehe unistus.

Milliseid võimalusi ja ohte teie rohepöördes näete?

Meie oma labor on ära tõestanud, et põlevkiviga koos on võimalik plasti töödelda. Me alustasime alusuuringutest ja liigume juba rakenduse suunas. Plastprügi probleem on väga tõsine. Suurem osa plastidest on tehtud ju naftast ja kuna põlevkivi oli enne naftat, siis saame ümbertöötlemisel sisuliselt naftaproduktid tagasi. See ongi tegelik ringmajandus. Viime sinna ringmajandusse produktid, mis muidu läheksid katlasse ning saaksid soojuseks ja elektriks.

Me läheme rohepöördega kaasa, aga jälgime sealjuures, et ka loodusseadusi arvestataks, et me ei teeks otsuseid eufooria pealt. Kõik need nii-öelda rohelised tehnoloogiad ei ole kahjuks nii rohelised, kui need esmapilgul tunduvad. Näiteks päiksepaneeli eluiga on 20–25 aastat, sama asi tuulikulabadega. Kusjuures nende tegemiseks on läinud väga palju väga keerulisi ja ka haruldasi materjale. Siis tekib küsimus, mida nende kasutatud seadmetega teha. Ma olen juba näinud pilti, kus vanad tuulikulabad on pikka riita laotud. Praegu otsitakse võimalusi, kuidas sealt vajalikke materjale uuesti kätte saada. Me räägime elektri salvestamisest akudes, aga kasutatud materjalide vanadest akudest kätte saamine on jälle väga tõsine väljakutse.

Kui keegi tahab rohepöördest rikkaks saada, siis võiks ta välja mõelda, kuidas rohepöörde jäätmed ümber töödelda ja sealt materjalid, nii metallid kui ka plastid, tagasi saada. Suur osa neist materjalidest tuleb mujalt maailmast ehk väljastpoolt Euroopat ja me jätame nende tootmise keskkonnajalajälje julmalt kolmandatesse riikidesse. Rohepööret teeme seega kolmanda maailma arvelt.

Millega põlevkiviteadus Eestis praegu tegeleb?

Tegeletakse kasutusalade leidmisega põlevkivi kõrvalproduktidele ja tehnoloogia täiustamisega, et põlevkiviga koos saaks ka midagi muud töödelda. Otsitakse sisulist lahendust sellele, kuidas moderniseerida põlevkivitööstust niimoodi, et ei peaks seda varemepargiks muutma. Tegelikult need seadmed, eriti õlitööstuses, on suhteliselt universaalsed. Seadmel on lihtsustatult öeldes kama kaks, mida talle sisse pannakse. Kui natuke siit-sealt kruttida, siis võib sealt läbi lasta ja õli saada millest iganes. Kui sellel õlil on vastav turg ja kui suudetakse läbi murda sellest meeletust bürokraatiast, mis igasuguse uue produkti turule tulemisega kaasneb. Tihtilugu on kaasaskäiv bürokraatia kallim kui arendus ise.

Kas heitmete probleemile ka mõni teaduspõhine lahendus paistab?

Oleneb, mis heitmetest me räägime. Väävli ja lämmastiku me juba püüame kinni. CO2 kinnipüüdmise probleemiga tegeletakse praegu väga intensiivselt. Ega CO2 pole põlevkivimajanduse üksikprobleem, neid lahendusi otsitakse kogu maailmas.

Mis põlevkiviteadusest saab?

Põlevkiviteadust on Eestis tehtud kogu aeg. Mina töötan praegu Põlevkivi Kompetentsikeskuses, kus me loeme ennast Kohtla-Järvel tegutsenud Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituudi õigusjärglaseks. Üleliidulises alluvuses oleva harukondliku teadusasutusena tegeles see Kohtla-Järvel aastast 1958 igakülgselt põlevkivialaste uuringutega. Instituut keskendus hiljem põlevkiviõli tootmise erinevatele külgedele alates protsessidest kuni automatiseerimise ja ohutustehnikani. Lisaks tegelesid põlevkivi kaevandamise ja energeetikaga veel kaks üleliiduliste instituutide filiaali.

Muidugi tegeleti põlevkivialaste uuringutega ka Tallinnas, küll rohkem alusuuringutega. Kõigepealt tuleb meelde TA Keemiainstituut. Nüüd on uuringud koondunud Tallinna Tehnikaülikooli, mille koosseisus tegutseb ka Virumaa kolledžis Põlevkivi Kompetentsikeskus. Oma põlevkivi puudutavad uurimisteemad on ka Tartu Ülikoolis ja Maaülikoolis. Hea meel on selle üle, et põlevkiviuuringud on vahepealsete keeruliste aegade kiuste Kohtla-Järvele alles jäänud. Meie keskuses töötavad kohalikud noored inimesed, kes on täiesti võimelised juba vanema pensioniealise kaadri välja vahetama ja põlevkivialaseid uuringuid edasi tegema.

Põlevkiviteadus ei ole seksikas teema, millest saaks iga päev meediasse nupukesi teha. Nobeli preemiat ka selle eest ei anta. Aga see on väga praktilise väärtusega, sest kõik need tehased ei oleks Eestis püsti, kui teadlased poleks omal ajal uurimistöid teinud. Mina usun, et teadus kestab igal juhul edasi.

Vahepeal oli küll tõsiselt hääbumise hirm, circa paarkümmend aastat tagasi, kui üks põlvkond teadlasi vahepealt praktiliselt ära kadus, aga nüüd on noored professorid teatepulka üle võtmas. Ka kompetentsikeskuse kaks doktoranti on jõudnud oma töödega lõpusirgele. Need inimesed ei tegeleks nende uuringutega, kui nad peaksid neid seda perspektiivituteks. Tahaks veelkord rõhutada, et need on kohalikud inimesed. See tõestab, et noortel inimestel on võimalus leida Ida-Virumaal asjalikku tööd. Sealjuures töötada välja teaduslaboris või kolledžis midagi sellist, mis on praktilise väärtusega.