Põlevkiviõlitööstuse sulgemine jätaks Eesti majandusse tohutu augu

Avalikus arutelus jääb sageli mulje, et põlevkivitööstus on mingi vana aja jäänuk, mille sulgemine on asjade loomulik käik. Kuid põlevkiviõli tootmise tehnoloogiasse, mille ajalugu ulatub küll juba 1924. aastasse, on suurimad investeeringud moodsateks tootmisviisideks tehtud alles viimase kümne aasta jooksul ja tegemist on äärmiselt suure lisandväärtusega kohaliku kõrgtehnoloogilise tööstusharuga.

„Sisuliselt suudame põlevkivitööstustes teha oma naftat. Nafta on tooraine paljude asjade tootmiseks, näiteks ravimitele või kosmeetikatoodetele. Kui lasta sellel tööstusharul veel areneda, siis jõuame üha kõrgema lisandväärtusega toodeteni. Teeme kasvõi pesupulbrit või juukselakki. Selle protsessi käigus kaasneks ka üha väiksem koormus keskkonnale, aga üha suurem majanduslik kasu. Ehk siis saavutaksime endiselt oma pikaajalised eesmärgid, aga vähem radikaalse lähenemisega,“ kirjeldas KPMG nõustamisteenuste juht Hanno Lindpere, kellel on auditi- ja nõustamisvaldkonnas enam kui 20-aastane kogemus.

Lindpere toob välja, et keemiatööstus on maailmas üks kõige suurema lisandväärtusega tööstusharusid. Sellel põhineb näiteks kogu Saksamaa rikkus. Põlevkivitööstus on Eesti keemiatööstuse lipulaev ja kui see hävitada, siis kahaneb sektor pea olematuks. Lisaks on tegemist eestlaste endi välja töötatud tehnoloogiaga, mis on maailmas täielikus tipus.

„Selle valdkonna, aga ka laiemalt tööstuse investeeringud on väga pika vinnaga. Sektor on teinud Eestis siia kõige suuremad investeeringud sisuliselt viimase 10–15 aasta jooksul. Selleks et investeeringutega mindaks edasi üha kõrgema lisandväärtusega toodete suunas, on vaja stabiilset investeerimiskeskkonda ja teadmist, et tegutseda saab kümnendeid, mitte et kõik võib muutuda paari aasta jooksul,“ selgitas Lindpere. „Kõik annavad endale aru, et tegu on teatatud keskkonnamõju avaldava tööstusharuga, kuid tänu uute tehnoloogiate arengule on seda aastatega korralikult vähendatud ja töötatakse selles suunas, et seda järjest rohkem vähendada.“

Majanduslikus mõttes seisneb põlevkiviõlitööstuse erakordsus selles, et meie käes on kogu tootmistsükkel alates maavarast endast ja peaaegu kogu väärtus jääb Eestisse. Viimased 20 aastat oleme teinud Lindpere sõnul tööstusvaldkonnas välismaise kapitali jaoks sisuliselt hiinlaste tööd. Mingi jupp tuleb sisse, pannakse siin kokku ja saadetakse uuesti välja.

„Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et meil on enda raha, mida investeerida. VKG ja Kiviõli Keemiatööstus põhinevad kohalikul kapitalil, mis loovad siin väärtust, mida saab edasi investeerida. Öeldakse, et kapitalil pole rahvust, aga see jutt ei kõlba täna enam kuhugi,“ lisas ta. „Eesti kapitalist pole ka ingel, aga on kohaliku eluga palju rohkem seotud. Kohalikku peaks igal juhul soodustama ja pigem otsima võimalusi, kuidas neid rohkem investeerima panna.“

KPMG-l valmis eelmise aasta novembris põlevkiviõlitööstuse sotsiaalmajanduslik mõjuanalüüs, millest selgus, et aastatel 2020–2040 toodaks tööstus rahvuslikku rikkust koguni 8,2 miljardit eurot. Kusjuures uuringu autorid kinnitavad, et tegemist on konservatiivse hinnanguga ja tõenäoliselt on loodav väärtus veelgi suurem. Eriti suur on sektori mõju Ida-Virumaa regioonile, kus põlevkiviõlisektoriga seotud töökohad moodustavad suisa veerandi tööhõivest: 2019. aasta andmete kohaselt on põlevkiviõlisektoriga seotud ligikaudu 3000 otsest ning kuni 11 575 kaudset töökohta. Sealjuures on tegemist kõrgepalgaliste töökohtadega: põlevkiviõli väärtusahela tööjõukulud on 38 protsenti kõrgemad regiooni keskmisest ja 24 protsenti kõrgemad Eesti keskmisest. Tuginedes sellele analüüsile ja maailma tarbimisprognoosidele, on selge, et lisandväärtust loova majandusharu ennatlik kinnipanek ei ole majanduslikult otstarbekas. Ja seda ennekõike Eesti majandusele.

Põlevkiviõli moodustab Eesti ekspordist umbes 3 protsenti, sealjuures on aastatel 2014–2019 põlevkiviõli eksport mahult suurenenud suisa 57 protsendi võrra. Lisaks vedelkütuste ekspordile on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud ka põlevkiviõli tootmise kõrvalsaadusena tekkiva peenkeemia ja fenoolide eksport. Neid kemikaale kasutatakse mitmes valdkonnas, sealhulgas parfümeeria-, kosmeetika- ja elektroonikatööstuses. Samuti on kemikaalid kasutusel kummi-, vineeri- ja naftatööstuses liimvaikudena. Tänu uute kasutusvaldkondade tekkele on ekspordi kasv olnud märkimisväärne, eriti viimastel aastatel – näiteks 2018. aastal kasvas eksport 2017. aastaga võrreldes 185 protsenti ja aastast 2014 kuni 2019 on eksport kasvanud 325 protsenti.