„Kõik Virumaa kolledži erialad on tehnikaerialad, mis on nõutud ka väljaspool põlevkivitööstust. Me õpetame energeetikuid, masinaehitajaid, automaatikuid, infotehnolooge, keemiatehnolooge, väikeses mahus ka mäenduse spetsialiste. Aga põlevkivitööstuse kasuks räägivad faktid, et see on meie noortele perekondade kaudu tuttav valdkond, nendes ettevõtetes makstakse kõrget palka ja tehakse kiiret karjääri,“ selgitas Virumaa kolledži direktor Mare Roosileht, kelle sõnul astub praegu igal aastal kooli sisse 100–120 ning lõpetab 70–90 spetsialisti.

Revolutsiooni asemel evolutsioon

Ida-Virumaal ei kardeta muutusi, vaid nende kiirust ja läbimõtlematust. Terve tööstusharu, mille ümber on aastakümnete jooksul tekkinud nii teadlaste kui ka tippspetsialistide kiht, päevapealt sulgemine ei ole valdkonda põhjalikult tundvate kohalike arvates sugugi arukas käik.

„Esiteks tuleb tõsiselt suhtuda juba olemasolevasse infrastruktuuri. Ida-Virumaa ei tohi muutuda varemepargiks. Teiseks ei ole põlevkivi kivisüsi, mis on kogu maailmas enam-vähem ühesugune ja mille peamine kasutusala on põletamine. Põlevkivist on kütuste ja keemiatoodete turul kasu edaspidigi, kui teadlastel võimaldatakse oma uuringuid jätkata ning ettevõtete innovatsiooni toetatakse,“ kirjeldas Roosileht.

Tema hinnangul vajab põlevkivitööstus evolutsiooni, mitte purustavaid revolutsioonilisi pöördeid. Selle evolutsiooni juurde on vaja haritud ja probleeme nii põlevkivi kui ka rohepöörde pinnalt mõistvaid spetsialiste, kes selle evolutsiooni ellu viia suudavad ja oskavad. „Kõik see võtab aega ja üleminek peab toimuma mõõdukalt,“ leidis ta.

Roosileht kinnitas, et seoses õiglase ülemineku protsessiga on piirkonna vastu huvi tundnud mitmed ettevõtjad ja investorid ning kindlasti tekib aja jooksul uusi ettevõtteid juurde. Samal ajal ei tea keegi, millal ja mis mahus praegused plaanid realiseeruvad. Kooli lõpetanud noored ei jää valget laeva ootama.

„Kui paneme praegused ettevõtted kinni ja piirkonda ei tule asemele samaväärseid, kes suudaks pakkuda sama palgaga töökohti, siis voolavad meie lõpetajad maakonnast või Eestist välja. Suur hulk kesk- ja tippastme insenere lahkub. Piirkonnas tekib kõrge kvalifikatsiooniga töötajate nappus,“ ütles Roosileht. Juba praegu kurdavad ettevõtjad, et väljastpoolt piirkonda tulevaid noori on Ida-Virumaale tööle meelitada praktiliselt võimatu.

Noortele vale sõnum

Põlevkivisektori sulgemissoovi mõju on esialgu hoomatavast palju laiem. Ajal, mil tehnikaerialade lõpetajaid oleks vaja palju rohkem ja insenere otsitakse taga tikutulega, on Eesti ühe suurima tööstusharu sulgemine noortele täiesti vale sõnum. Virumaa kolledž on laiendamas oma haaret üle Eesti, kutsudes noori õppima kõrgetasemelisi tehnoloogiaerialasid, näiteks keemiatehnoloogiat, ning teaduskraadiga inimesi osalema teadus- ja arendustegevuses. Kolledž kasvatab seeläbi piirkonna haridus- ja teadusvõimekust ning loob maakonda kõrgepalgalisi töökohti üha juurde.

„Põlevkivitööstuse kiirest lõpetamisest rääkivad sõnumid mõjutavad kindlasti meie sisseastumist. Kui sektoris oli madala naftahinna tõttu koondamiste laine, siis me ei saanudki keemiatehnoloogia õppekava avada, sest soovijaid oli nii vähe. Me võime ju rääkida, et keemiatehnolooge on igal pool vaja, nende järele on suur puudus ja me oleme ainukesed, kes selle valdkonna spetsialiste koolitavad, aga koondamiste sõnum mõjus noortele ning ka töötavatele inimestele selliselt, et meil tuli rühma seitse õppurit,“ meenutas Roosileht.

Lahendusena näeb Roosileht põlevkivitööstuse arendamist ringmajanduse ja keemiatööstuse suunas. Eestil on olemas maailmas unikaalne oskus põlevkiviuuringuid teha ja tehnoloogiaid arendada, kuid see ei oleks jätkusuutlik olukorras, kus puudub tegutsev tööstus.