Arendus on keemiatööstuses väga pikk ja investeeringutemahukas ning hõlmab palju teadustööd, katseid, tehnoloogia arendamist, projekteerimist, ehitamist ja lõpuks ka uute toodete kulukat müügile toomist ülimalt reguleeritud valdkonnas. Viru Keemia Grupp (VKG) on viimase 15 aastaga oma tööstusesse investeerinud 800 miljonit eurot, millest neljandik on läinud ainuüksi teadus- ja arendustegevusse.

VKG keemikust arendusjuhi Indrek Aarna (PhD) meeskonnal on viimased aastad möödunud suurte muutuste tuules. Kuigi arendustegevuses ei tea kunagi, kuhu teadus ja katsed sind lõpuks välja viivad, siis muutused Euroopa Liidu poliitikas on sundinud tegema tavapärasest veelgi kiiremaid pöördeid.

Aarna sõnul on põlevkivi oma olemuselt kõige sobivam ikkagi õlitootmiseks. Küll aga saab õli tootmise käigus toota veel väga palju erinevaid kõrvalprodukte ja püüelda õli kvaliteedi parandamise poole – just nende suundadega ongi viimastel aastatel kõige enam tegeletud.

„Näiteks peenkeemiatooted, mida VKG üha suuremas mahus ainsana maailmas põlevkivist toodab, saame fenoolveest, mida meil on tarvis niikuinii puhastada. Veel on võimalik eri tooteid, sealhulgas näiteks metanooli, sünteesida tootmisel tekkivast poolkoksigaasist ehk uttegaasist. Lisaks toodame protsessis soojust ja elektrit, millest osa kasutame oma tootmise töös hoidmiseks ning osa müüme elektriturule,“ selgitas Aarna.

Peenkeemia ja fenoolide eksport on hoo sisse saanud just viimase 5 aasta jooksul. Tänu uute kasutusvaldkondade tekkele suurenes aastatel 2014–2019 nende eksport Eestis 325 protsenti, VKG-s kasvas 2020. aastal peenkeemiatoodete müük 60 protsenti. Kui Euroopa Liidus on VKG-l õigus turustada rohkem kui 40 erinevat põlevkivist tehtud kemikaali, siis 2020. aastal siseneti pärast 5 aastat kestnud toote registreerimisprotsessi ka USA turule.

Põlevkiviõli nõudlus globaalsel laevakütuste turul pidevalt kasvab ja prognooside kohaselt jätkub nimetatud trend veel lähima kümnendi jooksul. Eelmise aasta alguses jõustus Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni regulatsioon, mille alusel laevakütuste maksimaalne väävlisisaldus võib olla senise 3,5 protsendi asemel 0,5 protsenti. Eesti põlevkiviõli oma 0,7–0,8-protsendilise väävlisisaldusega positsioneerub üsna hästi uue turunõudluse tingimustes.

VKG on põlevkiviõli tootmisega seoses viimastel aastatel arendanud näiteks eelrafineerimistehast, koksi tootmist ja poolkoksigaasist metanooli tootmist. „Arendusprotsess on pikaajaline ja tavaline on, et ideest selle arendamiseni tootmises võtab ligi 10 aastat. Arendusega on võimalik keskkonnajalajälge veelgi oluliselt vähendada, aga põlevkivist ei ole võimalik midagi toota täielikult CO2-vabalt, seega ei ole need arendussuunad täna enam pikas vaates perspektiivikad,“ lisas Aarna.

CO2 kinnipüüdmise tehnoloogiad on praegu veel äärmiselt kallid ja Eestis on selle hinnasildiks arvestatud umbes 70 eurot tonni kohta. Lisaks tuleb CO2 veel kuhugi transportida ja ladustada, näiteks Norra naftapuuraukudesse. Aarna sõnul on hüpoteetiliselt võimalik, et kõik CO2 kinnipüüdmiseks tehtavad kulutused kanduvad lõpptoote hinda ja see kajastub nafta maailmaturu hinnas, kuid see on äärmiselt ebatõenäoline. Raske on ette näha stsenaariumit, kus põlevkivist õli tootmine sel moel ennast ära tasuks.

Kuid VKG usub endiselt teadusesse ja arendustegevusse ning on suunanud pilgu uute ärivaldkondade leidmisesse, aga ennekõike ollakse huvitatud nendest valdkondadest, kus esineb loomulik nõudlus ja toimib vaba konkurents. Analüüsitud on mitmeid roheliste kemikaalide tootmise ja ringmajandusega seotud tööstusprojekte, mis kasutaks ära VKG kompetentse ja tootmisvõimekust. Otsused projektide perspektiivikuse suhtes soovitakse vastu võtta juba selle aasta jooksul.