Rahandusministri torge EKRE suunal: eelarve on struktuursest tasakaalust väljas. Kriisil ning ajutistel kriisimeetmetel on siin ainult osaline süü

Aprilli lõpuks paneb Rahandusministeerium kokku valitsuse järgmise nelja aasta eelarvekava ja järgmise aasta riigieelarve esimese eelnõu. Selleks, et Eesti oleks tuleviku maailmamajanduses võitjate hulgas, tuleb tõhusalt läbi viia digi- ja rohepööre, mida saab rajada üksnes korras riigirahandusele. Riigi rahanduses on vahepealsete aastatega puudujääk paisunud, kirjutas Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus täna hommikul ühismeedias.

Rahandusminister Pentus-Rosimannuse postitus on täismahus selline:

Rahandusministeeriumis on aasta kõige pingelisem aeg aprillikuu. Aprilli lõpuks paneme kokku kogu valitsuse järgmise nelja aasta eelarvekava (peenema nimega riigi eelarvestrateegia) ja järgmise aasta riigieelarve esimese drafti. Räägin lahti konteksti, mis mu ja teiste kabinetiliikmete viimaste nädalate maratonpäevadel on.

Valitsuse eesmärk on, et Eesti oleks tuleviku maailmamajanduses võitjate hulgas. Selleks on vaja arukalt ja tõhusalt läbi viia digi- ja rohepööre, aga seda ilusat tulevikku saab rajada üksnes korras riigirahandusele. Lodeva rahanduskeskkonnaga riiki räniorgu või rähniorgu ei ehita - selline riik ei tekita välisinvestorites usaldust ja ettevõtjatele kättesaadava raha hinnas sisaldub alati ka riigirisk.
Rohe- ja digipöördeks on Eestil raha olemas, selleks on meil kasutada mitu miljardit euroraha, kõik sõltub nüüd ainult meie endi tarkusest seda pikaajalise kasuga investeerida, mitte ebaselgete tulemustega laiali pudistada.

Riigi rahandusega on kahjuks keerulisemad lood, kuna siin on vahepealsete aastatega puudujääk muudkui paisunud. Sel aastal kulutame ligi miljard rohkem kui eelarvesse tulusid laekub. Eelarve on struktuursest tasakaalust väljas ja kriisil ning ajutistel kriisimeetmetel on siin ainult osaline süü.
Majandusprognoosist lasime sel aastal juba õhu välja. Kuna EKRE pole oma ligi miljardi euro suurust kärbete kava, mis Martin Helme kehtivasse eelarvestrateegiasse numbrina sisse kirjutas (2022 260 miljonit, 2023 258 miljonit ja 2024 aastal 460 miljonit tühja õhku), avalikustanud, tuleb eeldada, et mingit sellist kava pole olemas. Pole kunagi olnudki. Selle asemel haigutab vähemalt sama suur täiendav auk, lisaks siis kriisieelsetel aastatel kaevatule.

Mingis osas väheneb puudujääk ka nii-öelda iseeneslikult, majanduse kasvuga - kui praegused optimistlikud väljavaated koroona ohjeldamise osas paika peavad. See defitsiidi vähenemine on samas aeglane, sest meil on seadustesse sisse kirjutatud palju automaatselt ja omavahel seotud aastast aastasse kasvavaid kulusid.

Ja mis oluline - puudujääk väheneb ainult siis, kui me riigi poliitikas mitte mingisuguseid kulu lisavaid muudatusi ei tee. See tähendab - kellegi palku ei tõsta, mingeid uusi avalikke teenuseid ja nendega kaasnevaid püsikulusid ei kavanda. Aga teiselt poolt ka - kui me ühtegi varem tehtud otsust reformivajaduse kahtluse alla ei sea ja arvame, et kõik, mis tehtud, on hea ja laseme kõigel samal moel edasi tiksuda.

Kumbki eeldus pole mõistlik - see on intuitiivselt arusaadav igaühele Eestis, sealhulgas mistahes edumeelsele poliitikule.

On selge, et reforme on vaja ja vaja pigem rohkem kui vähem. Alustades kas või selle sama eelarveautopilootika vähendamisega, mille puhul enamus kulusid on jäigalt paigas ja lõpetades vajadusega revideerida valdkondlikke poliitikaid, mis on mitukümmend aastat vanad. Kui reformid suurendavad tulevikus eelarvetulusid, on nende läbiviimiseks lubatav ka ajutine defitsiidi lisandumine. Aga see rehkendus peab klappima raudkindlalt.

Niisamuti on selge, et reas strateegilistes sektorites on teatud õigustatud palgatõusu ootus.
Kogu eelarveplaneerimise läbivaks jooneks on jooksvate igapäevaste kulutuste kontrolli all hoidmine selleks, et riigi laenukohustused ei kasvaks üle pea ega hakkaks tulevikus kasvu lämmatama. Üldise põhimõttena soovime headel aegadel - mis praegu ees paistavad seisvat - hoiduda majanduse ülekuumendamisest ja kriisiaegadel, nagu viimased kaks aastat on olnud, ajutiselt nõudlusele tuge anda. Eelarvepoliitika automaatikad võiksid pigem ollagi kohandatud tsüklilisele paindlikkusele.
Tulevast eelarvestrateegiast ajaliselt pikem siht on jõuda eelarvetasakaaluni ja kui rohe- ja digipööre õnnestub teoks teha, siis ka ülejäägini - muidu pole sel ju täit mõtet.

Nendes raamides soovimegi Eesti riigi järgmise 4 aasta rahastamise plaani tempokalt kokku panna.
Fookus on tulevikuinvesteeringutel ja rahanduse korrastamisel.