Uus-Meremaa paljukiidetud võitlus koroonapandeemiaga on ühele kriisile hoogu juurde andnud: pealinna kodutute arv on kasvanud kolm korda

Paljude uusmeremaalaste jaoks, kes pealinna Wellingtoni tänavatel liiguvad, on elu tagasi tavapärasesse rööpasse naasnud. Tänavad on rahvastatud maskideta poodlejate ja kontoritöötajatega, baarid on inimesi täis ning majandus liigub täiskäigul edasi. Vaatamata õnnestunud võitlusele koroonapandeemiaga, seisab nii pealinn kui riik tervikuna silmitsi väga suure probleemiga.

Kuigi Uus-Meremaa parlamendihoones, mis meenutab oma kujult mesilastaru, on peaminister Jacinda Ardern ning tema valitsus võtnud vastu üleilmseid kiidusõnu, kuidas riik on suutnud koroonapandeemia kontrolli alla saada olukorras, kus paljud teised riigid on läbi kukkunud, on kriisil siiski oma mõju uusmeremaalastele olnud, kirjutab Reuters.

Wellington City Mission on üle linna hädas nii kodutute kui ebavõrdsuse kasvuga, kuna koroonapandeemia on niigi maailma ühel kõige kallimal eluasemeturul vaid õli tulle valanud. „See on täielik kriis,” ütles anglikaani kiriku juurde loodud heategevusfondi juht Murray Edridge. „Ebavõrdsus kasvas juba enne kriisi, kuid Covid-19 oli see õlekõrs, mis murdis kaamli selja – kui rääkida vanasõnade keeles,” lisas ta.

Viimase aasta ajaga on peavarju otsijate arv 211 000 elanikuga linnas sisuliselt kolmekordistunud, kuna kinnisvara üürihinnad läksid lakke, mistõttu oli sel väga tugev mõju nendele inimestele, kes tegid madalapalgalist tööd. Üle riigi on erinevad motellid võetud kasutusele ajutiste elupaikadena sellistele inimestele, kes ei suuda enam oma elukohta üleval pidada. Näiteks 4000 last elab praegu sellisel riigi poolt pakutaval pinnal.

„Enamus juhtumeid, mis minu lauale jõuavad, on olukorrad, mis lähevad tohutult südamesse,” rääkis Edridge. „Ma kohtasin ühte kahe lapsega vanemat, kes on olnud sotsiaalpinnal viimased 15 kuud,” lisas ta. Edridge on seda meelt, et see probleem on niivõrd kompleksne, et seda ei saa lahendada ainult valitsus, vaid terve ühiskond peab sellesse panustama.

Karen Hocking, kes vastutab riigi sotsiaalministeeriumis eluaseme teemade eest, tunnistas, et motellid ei ole ideaalsed kohad perekondade majutamiseks, eriti, kui nendes peredes on ka lapsi. „Pered, kes seisavad silmitsi kodutusega, on väga haavatas olukorras ja me püüame neile esimesel võimaluse normaalse elamispinna leida,” rääkis ta. Niipea, kui esmane elamispind on peredele leitud, hakatakse neile otsima elamisväärsemaid võimalusi.

Uus-Meremaal on tegu K-kujulise kriisist taastumise mudeliga ehk kus kriisist võidavad ennekõike need, kellel juba enne kriisi hästi läks, samal ajal, kui need, kes olid niigi kehval järjel, on nüüd veelgi halvemas olukorras. Tegu pole ainult Uus-Meremaale omase olukorraga, mujalgi riikides on just neil, kellel on piisavalt rahalisi vahendeid, kriisist enim võita.

Enne koroonapandeemia lahvatamist moodustasid eluasemega seotud kulud 45% madalaima 20% leibkondade igakuistest kuludest, selgub OECD 2019. aasta aruandest. Lisaks on viie miljoni elanikuga riik maailma kõige kallima eluaseme poolest OECD riikide nimistu tipus.

Kuigi Uus-Meremaa valitsuse 50 miljardi sealse dollari ehk 30 miljardi euro suurune kriisiabi pakett aitas päästa töökohti, valas see niigi tõsisele eluasemekriisile ainult õli tulle.